«
»

 Uudised (24)Uudiste arhiiv
Liitu uudiskirjaga
Teie nimi:
E-mail:

Uudised

Tagasi
26/01/2020 14:28  V. Mironova loeng Maailmas toimuvast
Avaldatud 15.07.19 Loeng Krasnodaris.
https://www.youtube.com/watch?v=90ASsVlm3LY&t=2101s
 
Minu lemmiksõna on „juhuslik“, kuigi ma tean, et mitte midagi juhuslikku siin maailmas ei ole. Tänane loeng on spontaanne. Mind „püüti kinni“, anti 2 päeva aega, et ma tuleksin ja räägiksin millestki. Tahaksin teile rääkida sellest, kuidas maailm meie ümber muutub.

Kõik minu materjalid, nii füüsika kui lüürika on avaldatud veebilehel www.proza.ru ja seal on autorite nime järgi võimalik mind leida. Töödes ei leia te teadlaste ja laborite, kellega ma koos töötanud olen, nimesid. See on teaduslik konfidentsiaalsus aga asjade olemust see ei muuda.
See, mida nimetatakse kvant-üleminemuks see on see, kuidas meie kohalikud tarkpead sellest aru saavad.

Astronoomia. See pole astroloogia ega astrofüüsika…. On tähed, on Päike ning võib vaielda, kas Maa käib ümber Päikese või vastupidi, vot sellest astronoomiast ma räägin. Seal, Kosmoses on kõik pidevas liikumises. Maa tiirleb ümber päikese ja meie koos Maaga. Päikesesüsteem omakorda tiirleb veel ühe tsentri ümber, Linnutee galaktika oma tsentri ümber – kõik on omavahel ühendatud nagu hammasrattad kella sees. Igal on oma käigukiirgus. Tulemus on selline, et suured tsentrid, mille ümber näiteks Päikesesüsteem tiirleb, nendes on midagi taolist, mida võiks võrrelda prožektoriga. Meie Päikesesüsteemi võib ette kujutada nagu paberilehte, mille kohal on prožektor, mis ülalt valgustab ja meie all on prožektor ja neid prožektoreid on palju. Universum faktiliselt neist koosnebki.

Teatud ajaperioodide järel, no näiteks 26000 aastat või ka rohkem, sest mida suurem tähesüsteem seda suurem on ka ajaskaala ning osad numbrid nendest on lausa fantastiliste suurustega. Nii me siis mingi ajaperioodi järel satume sellise prožektori valgusesse. Sealt tuleb selline valgus…. no …. No nagu näiteks kondentspiim. Ta ei valgu laili nagu piim aga ta on kiir, mis tuleb „ülalt alla“ ning me satume sellise väga tiheda kiire valgusesse.

Me oleme siin Universumis tolmuterast väiksemad, meid pole isegi mikroskoobis näha, sest galaktikad on meiega võrreldes üüratult suured. Meie, kui me neid prožektori valgusvihke läbime satume…. Ma pean lausa mõtlema, kuidas seda lihtsalt väljendada… me satume teatud radiatsioonitsooni. See pole see radiatsioon, mis kõik elava tapab, vastupidi – see on radiatsioon, mis pühib minema vanad energiad. Võtame liblika arengu: Muna, röövik, vastne kookon -  liblikas. Selline kord, nii imelik kui see ka ei tundu kehtib nii liblikate- kui ka tähesüsteemide arengu kohta.

Astrofüüsikas on see galaktikate sünniprintsiip. On tuum, mis on selline kera kujuline kogum, edasi aga tulevad teised vormid. Meie Linnutee galaktika teeb oma tsentri ümber täistiiru 230 000 000 aastaga. Seda tiiru me teiega veel läbi teinud ei ole. Võibolla ehk pool teed on käidud, kuid prožektori valguses me juba oleme, meie jaoks tähendab see sajandit. Need ongi sellised valguse kiired, mis teineteise järel tulevad ja meile tundub, et tegu on mingi üüratu masinavärgiga. Me sisenesime sellesse prožektori kiirde umbes 1950. aastal (ühest varemkuuldud loengust on meeles, et esimesed indigod hakkasid sündima 1949) ning väljume umbes 2150. aastal. Aega on piisavalt.

See on astronoomiline ilming. Maailmalõpp ja pooluste vahetus, nad ei toimunud kahel põhjusel:
  1. Maa tiirlemine… ta ei tiirle ühel tasapinnal, tasapind on kumer ja ta kõigub sellel pöörlemisel ühest kumeruses servast teise ja see kõikumine ei satu kokku Päikesesüsteemi- ning galaktika kõikumistega. Kui kõikumised oma vahel kokku ei satu, ei teki ka tugevat resonantsi ja nii see maailma lõpp ära jäigi.
Ma seletan seda kõike väga lihtlabaselt, ilma nende kõikide ülimalt vingete sõnadeta ja kui mind peaks kuulama keegi teadlane siis ta võibolla ei saagi minust aru aga siin saalis ma arvan, et teadlasi pole ja kui ongi siis nad ehk annavad mulle andeks.

Hirmutavad meid aga need, kelledel südametunnistust ei ole. Meie Maa, kui ta veel selle prožektori valgusse polnud sisenenud ta oli sellises umbses ruumis, prožektor aga on nagu üks korralik tõmbetuul, mis ukse ja akna korraga avanemisel tekib ja mis kogu pahahaisulise õhu minema viib.

Umbes nii toimus ka Maaga. See pole, et mina siin teile midagi tarka räägin. See on see, mida nimetatakse kataklüsmideks. See on puhastus. Maast väljub kõik vana ja üleliigne ja inimesest samuti. Inimene, me ju seal iseenda sügavuses oleme ju Terra Incognito – täielik saladus. Millised me tegelikult oleme…. See kõik tuleb meil endil avastada.

See „tark jutt“, mida meile aetud on, see pole halb ega hea. Igal inimesel on oma stressirohke tipuperiood, kus ta kõik oma harjumused unustab. See võib olla vaimsus, esoteerilised teadmised või veel midagi muud, talle saabub elu hetk, kus kõik see ununeb ning tuleb olla just selline nagu tegelikult ollakse. Praegu toimub see kõikjal ja samaaegselt. Need on juhuslikult tekkivad mõtted ja sündmused, mis on olemas iga inimese elus. Nad on erinevad, kellel lastega seoses, kellel tööga-, kellel haigusega-, see on väga lai spekter.

Enamikul meist, möödub see mõttega: saaks ometi kiiresti puhkama. Näiteks perekonnas, kus tuleb hoolitseda haige inimese eest või vanade eest… mina siin muudkui rabelen ja kannatan, ülejäänud suguselts aga on pugenud nagu ussid õuna sisse ja mitte kedagi kusagil pole.
Siin tuleb välja kui tähtis on see seest tulev tunne, millega tabad ära selle, kus inimene väliselt on naeratav, kuid sisemiselt tige ja vaenulik. Või siis näide… igal inimesel on õigus omale kogemusele. Kui tuttav on see laste suhtes, kus vanemad näevad, kuidas laps mitmendat korda sama reha peale astub, kuidas küll sellest aru ei saada. Siin tulebki mängu see, et sinus peab olema jõudu, et austada teise inimese kogemust, Keegi võib end selle läbi survestada lausa pulsi kaotuseni.

Kogemus on see, kus sa ei suru enda maailmapilti kellegi teise maailmapildi sisse või peale. Me ei saa omi mõtteid teistele peale suruda. Need meie „teadmised“ on illusioon. See kõik on kvant-üleminek. Kõik paljastub. Veel 10 aastat tagasi oli see kõik varjatud. Oli täiesti ükskõik, mis seespool toimub. Solvati – neelasin solvangu alla, lõin käega, leidsin teise tegevuse ja ei pööranud tähelepanu jne. ning solvang peitis ennast ära. Nüüd aga see „paksu“ valgust kiirgav prožektor laseb meie pihta nagu tuletõrjepump, Universum tulistab meid oma kahurist ja meie sisemusest, meie rakkudest hakkab kõik välja tulema. Seetõttu tuleb tegeleda ka füsioloogiaga. Tuleb leida allikas, kust see tuleb.

Kõik eelnev on teisese tähtsusega. Esmatähtis on leida üles mõttevaikus – süvatasakaal. Sisemaailm on välise peegeldus. Me viibime kohvikus – see on üks reaalsus. Kohvikus istub mitukümmend inimest – mitukümmend reaalsust ühe reaalsuse sees. Mõtted, programmid, maailmavaade. Me oleme oma mõtete ja tunnete sünnitised. Maailm meie ümber on väga kirju ja ühel hetkel toimub sündmus, mis pöörab teid iseenda isiklikku sügavusse tagasi ja seal on vastused kõikidele küsimustele.
 
Mis on kvant? Mis on kvant-üleminek? Kui minna tuumafüüsikasse siis…. Kuidas seda öelda…. Jah mul on siin paberil ju kõik kirjas aga tuli ka pilt – multifilm: elas ja oli kord koer…. Mees pani koera enda ette seisma ja siis andis koerale jalaga… Mees panustas teatud hulga jõudu ja koer lendab ja lendab kusagile… vot see olend, keda multifilmis Koerana näidatakse…. Vot mees saatiski ta kvant-üleminekusse. Siis see koer tuli koju tagasi ning oli absoluutselt teistsugune koer. Ta tegi läbi evolutsioonilise ringi, temaga toimus sellel ringil igasuguseid erinevaid sündmuseid. See multifilm kirjeldabki tegelikult kvant-üleminekut. Kõik aga algas tagumikku antud suunavast jalahoobist…. See on kvant-ülemineku maavillane selgitus. Kui te Elult ja justkui täiesti tühjalt kohalt selle Võluhoobi saate… see on nagu anekdoot: kaks sõpra kõnnivad, vares lendas neist üle ja märgistas ära. Üks ütleb teisele – anna paberit. Teine ütleb – milleks? Vares lendas ju minema.

Kvant-üleminek…. Me elame nende võlu-jalahoopide, pole just parim väljend aga käib kah…või ootamatute kiirenduste ajastul. Ühel hetkel otsustate end vanadest süsteemidest lahti lõigata ja soovitav on seda teha ilma valuvaigistiteta ehk hakkate endale esitama ebamugavaid küsimusi. Kui neid küsib keegi teine siis on neist võimalik kõrvale põigelda. Iseenda küsimuse eest ei pääse kusagile. Seega, varustage end skalpelliga ja hakake end viilutama. Valus on ainult esimesi lõikeid tehes. Kui koor on eemaldatud siis hakkavad ka pärlid paistma. Edasi te juba õpite endale küsimusi esitama ning kuulete ka enda seest tulevaid vastuseid. See ei ole „katus sõidab“ ja see tihe valgus abistab.

Rootor, staator, magnet, liikuv juht ja tekibki elektrivool. Seda olete te juba koolis õppinud. Kvant-üleminek on füüsika õpikus kirjas, kõik need dünamod ja muud, kõik see on 1:1. Sõnastus on loomulikult teine. Miks ma seda räägin? Universumis on kõik liikumises-pöörlemises. Iga selline liikumine tekitab magnetvälja, mis lõpuks väljendub aurana ja see on olemas nii elaval kui mitteelaval. Ning vastavalt olukorrale see on võimeline hetkega muutuma.

Kui ma rääkisin, et Maa oli „läppunud“ seisundis siis kõik need, kes on sündinud 40-, 50- ja 60ndatel aastatel, oleksid nagu mähkmetes imikud. Teie, kaasaegsed ei tea sellest midagi aga mina ja minu vanemad mäletavad seda aega hästi, kus imikuid kästi kõvadeks pampudeks mähkida. Me püüdsime sellest välja tulla ja vahest õnnestus üks käsi sellest pambust välja sirutada aga kui teine hakkas tulema siis see tegevus katkestati järsult. See meenutas nagu vanglast põgenemise katset. Ja toimus kiire ümbermähkimine ja olid jälle nagu valvel seisangus tinasõdur.

Nii me elasime. See on analoog sellele, millises seisus olid meie rakud ning geneetiline struktuur. Ka see oli „pambuks mähitud“. Vabalt hingata oli väga keeruline. Mul on väga keeruline leida mingit analoogiat. Vana elektrijuhtmestik, isolaatorkannudele riputatud, pude isolatsioon. Kätt külge panna ei saa, sest siis laguneb kõik laiali…. Umbes selline konstruktsioon oli meil ka kehas. Seda nimetatakse akupunktuursüsteemiks. See on meridiaanide süsteem.
See iidne energiasüsteem on tänaseks kokku kuivanud. Mähkmeteks olid magnetväljad. Iga rakk ja iga aatom genereerivad oma magnetvälja. See võib olla pehme ja võib olla ka jäik. Me elasime „valvel“ seisundis ja kogu meie biokeemia oli ka „valvel“ seisundis, isegi, pigem elasime me horisontaalasendis… Me tegelesime ellujäämisega. Siit tuleb ka inimese lühike eluiga. 70-80 aastat, seda on palju. See on olnud meie Maal olemise aluseks. Sa võisid ennast küll ravida ja elasid võibolla aasta või kaks kauem aga mitte 100 või 200 aastat. Vana elektrijuhtmestik ei võimaldanud kauem elada ja kõik keharakud tegelesid ellujäämisega.

Siit tulenesid ka haigused. Nad said alguse „kokku pressitud“ närvisüsteemist ja kapillaaridest. Kõik perifeerne inimkehas on kõige õrnem, nõrgem ja hellem. See kokkusurutus kestis umbes 80ndate aastateni. Edasi aga, te kindlasti olete kuulnud, et äkki ilmusid osooniaugud, magnetväli muutus nõrgemaks ja kõik olid paanikas.

Paanika ja hirm töötavad väga madalatel sagedustel  (7 Hz). See on peaaegu infraheli sagedus 6,8 Hz on juba surmav. See on balanss, kus sa ei ela ega sure. See puudutab puhtal kujul orgaanikat. See tihedat valgust kiirgav prožektor puhus vana elektrijuhtmestiku minema. Selgus aga, et vana süsteemi all oli olemas uus. See oli tarvis sisse lülitada. Seda ei saa teha aga nii, et tõmbad kangi. Seda on tarvis teha pikkamööda. Periood 1950 – 2150, vaja on mitut inimpõlve, et see sujuv üleminek saaks toimuma.

Elektrijuhtmestik, mis see on? Ma tõin teile lihtsalt elulise analoogia. Rakus oli vana elektrisüsteemi aluseks mitokondrid. Nemad olid/on rakkude jõujaamadeks. Siis aga juhtus nii, et mitokondrid hakkasid läbi põlema. Loomulikult mitte kõik korraga. See on täiesti reaalne füüsiline protsess ja paranormaalsusega pole sellel midagi pistmist. Mitokondrite asemel käivituvad tsentrosoomid. Inimene hakkas helendama, kust see valgus, millest kõik räägivad, tuleb? See tihe valgus lülitab tsentrosoomid sisse. See helendus ei ole alati nähtav, sest mitte kogu bioloogiline keha pole selleks kohe valmis. Mis teda segab? Jällegi väga lihtlabane asi – tunded. Tunne loob sündmuse. Me ju ütleme: ma tunnen nii… Kasvõi selline lihtne eluline näide, mis sageli külaliste tuleku puhul meis tekib: sisemus karjub, jälle nad tulevad… aga väliselt vead suu kõrvuni ja loobid viisakusfraase siia-sinna või siis igapäevane situatsioon, kus porilombi, auto ja inimese teed ristuvad - Oli plaan poodi minna aga nüüd tuleb koju naasta ja ümber riietuda ja käivitubki emotsioonideahel – mis mõjutab psüühikat, psühhofüsioloogiat, neurobioloogiat jne.

Ma ei avasta siin mingit ameerikat. Ütlus: tunne loob sündmuse… võib ju mõelda, et no ja mis siis… aga valgust kiirgavad rakud, tsentrosoomi töötamine… see kõik on internetist juba peaaegu, et otseülekandena leitav ja mis kõige olulisem – see ei toimu kusagil „seal“ – see toimub minu ja sinu veres.

Oleme harjunud, et aju on väga tugev organ ja ta juhib kogu kehas toimuvat. Nii see on, kuid 2000. aastal tehtud avastused… Minult küsitakse, kuidas see kogu see informatsioon minuni jõuab? Ma ei tea – ma lihtsalt lülitan ühel hetkel arvuti sisse vajutan mingile aknakesele ja info ongi käes. Mõnikord lihtsalt hüppab leht arvutiekraanil ise lahti. Näib nagu miski töötab meist eraldi. Uute avastuste valguses hakkab organismi juhtorganiks muutuma süda. Südamel on oma aju, ta on väike ning koosneb umbes 50 000 rakust. Seda on aga piisavalt palju, et juhtimine enda kätte võtta. Süda ei ole pump, mis verd liikumises hoiab – ta on midagi hoopis enamat. Edasi tuli teadlastel siseneda esoteerika maailma, tutvuda Blavatskaja, Roerichite ja teiste töödega. Raamatute alusel tegid šveitslased neurobioloogia  alase avastuse. Raamatutes olid teadmised, mis on ammu unustatud ja need lihtsalt avastati uuesti.

Südant nimetati seal Maailmate vaheliseks sillaks. Miks ma selle välja toon? Praegu ründab meid informatsiooniline tsunami. Määrata, mis on vajalik ja mis mitte, seda saab ainult süda. Võib juhtuda, et aju lülitab ennast selle tulva käes lihtsalt välja. Psühhoos, segadus, depressioon – see kõik on informatsiooni üleküllus. Kuidas teada saada, mida tegelikult tarvis läheb? Hea ja halb informatsioon ei ole enam aktuaalne. Mida sellest heast informatsioonist tarvis läheb!? See on nagu koogileti ääres seismine – erinevaid maitsvaid koogikesi on rohkem kui palju, kuid kõike korraga ära süüa pole võimalik. Silm haarab kõike, kuid ühel hetkel tuleb valida.

Siin tulebki appi Kõrgem Mina. Usute või mitte aga Ta on olemas meil kõigil. Te võite teda saata kuhu iganes aga ta on olemas. Ta on meie geenistruktuuri osa. Materiaalselt on see esindatud DNA topeltheeliksina, selle avastas naine aga see avastus talt lihtsalt varastati ja nüüd käivad kaks meest mööda maailma ringi ja räägivad, et see on nende avastus. Kuidas iganes aga Kõrgem Mina on DNA kahespiraalilise materjaalse osa ühekls osaks. Nüüd aga hakkasid magnetväljad nõrgenema – imik võib juba käsi liigutada ja põrandal roomata. Toimub protsess, kus maailmad hakkavad ühinema.

Veel üks avastus. Protsess toimus 10 aasta vältel 2003 – 2013. Seda isegi ei loeta avastuseks. Tehti kolossaalne uurimistöö, mida teineteisest sõltumatult tegid mitmed erinevad laboratooriumid Hollandis, Šveitsis, Prantsusmaal, Itaalias, Rootsis, Usa-s, Austraalias. 12. aastal hakkasid nad oma tulemusi avaldama ja siis tekkiski pilt nagu oleks üks ja suur kollektiiv tegelenud ühe ja sama asjaga. Fantastiline sünkroonsus. Mõõdeti vesiniku aatomi diameetrit. See hüppas pidevalt edasi-tagasi ühelt suuruselt teisele. Lõpuks muutus ta 4% väiksemaks. 2013 kinnitati, et jah, nii see on. Tegelikult hakkasid uuringud peale varem kui 2003, sest eksperimentide käigus tekkisid ebakõlad. Veaga siin tegemist ei ole. Vea mõõdud on tunduvalt väiksemad. See on fakt ja see tähendab, et me kõik oleme muutunud. Meie keha „elektijuhtmestik“ muutub. Kogu meie keha biokeemia muutub. Muutub ta aga suhteliselt märkamatult, et ei tekiks lisapaanikat. Järsu muutuse korral oleks Maa lihtsalt üks elav surnuaed. Muutused toimuvad läbi põlvkondade.

Kõik ennustused räägivad seda,et Üleminek toimub füüsilises kehas. Nii, me siis elame suurepäraselt põneval ajal ja ma õnnitlen meid kõiki. Muudub juhtmestik,muutub biokeemia ja nii see ülestõusmine toimubki. See ei saa käia nii nagu lülitad lambi põlema – klõps ja tehtud. Me ei märka orgaanikas toimuvaid muutuseid. On olemas nn. uitavad reaktsioonidekaskaadid. Ma püüan tuua näite: relvast tehakse lask, kuul peab vintpüssi rauast välja lendama. Päästikule on juba vajutatud. Protsess on käivitatud aga kuul pole veel liikuma hakanud. Seal on see vesiniku aatom vahel. Seda mõõdetakse inimesele hoomamatute 10 astmel miinus… sekunditega ja selle aja jooksul toimub kolossaalne hulk kaskaadseid keemilisi reaktsioone. Need avastati 2011. aastal ja on välja antud Nobeli keemiapreemia. Ja vot sellistel hetkedel „kujundatakse ümber“ ka meie „elektrijuhtmestik“.

Impulss toimus ja midagi uuenes. Pole tähtis, mis see oli. Need kaskaadid koonduvad ja pikkamööda hakkab kogu biokeemia suunduma teise voolusängi. Muutub kõik- te võite süüa fermente ja neid mitte süüa, te võite enda füüsilist keha aidata ja mitte aidata – need on teie mõtted aga biokeemia töötab täiesti omade seaduste alusel.
Jah, keha on võimalik toetada – kui te suudate hoida oma peades vaikust, see on seesama tasakaal, siis sa suudad hoida sidet ka oma kõrgema minaga. Tahate siis nimetage teda kaitseingliks, palun väga; side Jumalaga – aga palun, side loodusega – nimetage nii. Need on lihtsalt nimetamised. Asja olemust see ei muuda – see on meie Jumalik pool. See ei ole see, mida kujutatakse ikoonil või on kusagil hoomamatus kauguses. Ma pean mõtlema, kuidas standartsetest väljenditest mööda minna. Minevik oli. Tulevik tuleb. Minevik see on monoliit, nagu tellis, tulevik on veel kirjutamata. Reaalsuseid on palju ja te võite lülituda millisesse tahes, kuid see ei ole aktuaalne, sest kõik toimub siin. Selleks, et aktiivselt ümbritsevasse maailma lülituda, peab peas valitsema tühjus. Siis te hakkate Kõrgemat Mina kuulma. No nimetati ta selliselt… no mis teha. Ta on meie a’priori teadmised. Meil on need teadmised olemas. Nad pole kadunud. Kogu Maailma ajalugu on meisse endisse salvestatud ja ma pean siis silmas seda suurt ja hoomamatut maailma, Universumit, mitte meid endid.

Väga palju räägitakse kaastunde energiast. See pole see, kui lähen sõbra juurde ja hakkan koos temaga halama. See pole isegi kaastunne…. see on avatud süda.  Töötab uus, südames paiknev aju. Te tulite siia, kehastusite ning tahate või mitte… kardioloogid teavad, et südames on üks eriline, lausa püha koht, mida ei tohi puudutada, ta on nööpnõela pea suurune ja isegi tema läheduses ei tohi tegutseda, muidu inimene sureb ja elustada teda pole võimalik. See punkt on ühenduses kõrgema energeetilise süsteemiga ja siin pole midagi, mis oleks esoteerikaga seotud. Juba on pildistatud hinge väljumist inimkehast – sel hetkel kehakaal väheneb 5-10 g.
Surma ei ole. On üleminek ühest maailmast teise. See, et surm on midagi lõplikku - see on üks kõige suuremaid maailmavalesid üleüldse. See oli. Surm mõeldi välja selleks, et hoida inimesi kontrolli ja pideva hirmu all. Hirm ongi seesama kõvaks pambuks mähkimine. See ei olnud teadmiste puudumine aga oli situatsioon, kus teiste teadmistega varjati algne ära. See pole halb ega hea, see lihtsalt oli. On ka praegugi veel, sest üleminek ju alles kestab ning me teeme seekord selle läbi elavatena. Me jätame oma kehad siia ja läheme koju. Keha on meie jaoks nagu hotellituba. Me liigume edasi. Meie asemele tulevad järgmised ning saavad uued hotellinumbrid ehk kehad. Iga korraga üldine inimkonna teadvus lõõgastub. Kõvaks mähitud pambu seisund jääb minevikku.

Hingel on välja tulemiseks kolm kohta. Selle kohta on olemas dokumenteeritud kaadrid. 98%  juhtudel väljub ta päikesepõimikust – seal on tinglik maise ja mittemaise põkkumissõlm - väike kaunis kerake väljub ja samal hetkel keha kaal väheneb 5-10 g võrra. Ka see pole üksikeksperiment. Seda on samuti tehtud erinevates uurimisasutustes üle kogu maailma. 1,8% juhtumeist väljus see kerake alumistest tsakratest, põlvede ja vaagna tsoonist  ja mingisugused 0,2 % juhtumeist väljus hing kroontsakrast – reaalsuste eristumine inimkehas. Jällegi pole see hea ega halb – lihtsalt informatsiooni hakatakse avama (avaldama).
Kaastunde energia on südames tekkiv tunnetus. Sel hetkel tekib rinnaku piirkonda soojuse- või lausa kuumuse tunne. Muide, see on kriteeriumiks sidemest oma Kõrgema Minaga. Petta seda ei saa. Mõistusele pole see jõukohane. Selle imiteerimine pole võimalik.
See on võimas energia. See võib teha imesid. Ta võib  sündmused paigutada teele, millele see energia on suunatud. Oli juhtum Tšiili kaevuritega, kes maa alla pikaks ajaks lõksu jäid. See energia läks Eetertasandile ning levis kogu Planetaarses plaanis, see fikseeriti. Muidugi oli see mõeldud inimestele, kes ei usu, kuid see energia lõi sellest sündmusest väljapääsu. Prooviti mitmeid erinevaid viise ja siis ühel hetkel tuli õige abi ning seal oli veel palju imelisi „juhuslikkuseid“, mille loomises osalesime tegelikult meie kõik. Südame kaastunne. Selles on ühendatud nii biokeemia kui ka bioenergeetika ja siin pole võimalik midagi konkreetset välja tuua.
Aprill 2018. See oli avastus, kusjuures Loodus on väga kaval – teadlastele antakse avastamiseks see, mis veres või kehas töötab juba ammu. Austraalia geneetikud rääkisid uut tüüpi DNA avastamisest. Sulgudesse tuleks märkida, et DNA on käivitanud evolutsiooniprotsessi – molekul on hakanud ise otsustama, milline ta edaspidi olla tahab. See pole uus „elektrijuhtmestik“. See toimub otse „südames“ ning on omavahel väga tihedas ühenduses, kus ühel poolel on südames toimuvad biokeemilised protsessid ning teisel poolel uus geneetika. See ei toimu „kusagil seal“ – see on sisse lülitatud meis kõigis.

Uus evolutsioneeruv DNA meenutab sõlme. Kui me kujutame ette kahte DNA ahelat siis üks ahelatest on hakanud kõrvalsuunda välja venima ning ühel hetkel tuleb talle keerd sisse. Selles keerukohas või sõlmes paikneb ime, mida austraallased kirjeldasid. Ka vene geneetikud on selle protsessi suhtes oma arvamust avaldanud ja ütlevad, et DNA on sidunud end sõlmedesse juba kusagil 2000 aastast alates ja kui minna ajas tagasi siis hakkas see toimuma juba 1950ndatel, kus me sisenesime tiheda valgusvoo tsooni. Kusjuures ta kord seob ennast sõlme ja siis jälle lahti – selle kohta on olemas terve kataloog. Pildid kataloogis on väga kaunid, seal on olemas nn. skandinaavia sõlm, ristikheina leht, kummeli õis… ainult ilu.

Selle sõlme olemus. 1950 kuni 2018 toimus „elektrijuhtmestiku treening“. Kas neid sõlmi varem ka leiti? Tõenäoline et nad olid aga just 1950 hakati neid jälgima. Alguses oli tegu lihtsalt anomaaliaga aga kui neid hakkas järjest enam ilmnema võeti asi käsile.
Vana DNA ja vana biokeemia side – kõik aminohapped sünnivad… hoiatan, et kasutan kodust keelt, et inimesed, kes asjade peenemat külge teavad, ei satuks hüsteeriasse ega hakkaks minu pihta mune ja tomateid loopima… DNAs on aminohapped, rangelt kindlapiiriline kompleks. Sulgudesse märkige, et asendamatud ja asendatavad aminohapped on müüt. Sellele vundamendile on ehitatud palju poliitilisi nüansse. Kui te loete gümnaasiumi keemia õpikut või ülikooli I ja II semestri tudengite õppematerjale siis sealt te asendatavaid ja asendamatuid aminohappeid ei leia. Nad ilmuvad hiljem, kui on tarvis välja tuua ja peale suruda oma informatsiooni ja see on juba raha ning poliitika. Toimub „jaga ja valitse“ süsteem ning see on absoluutselt kõiges. See pole halb ega hea. Asjad lihtsalt ON.

Mäletate sünnitushaigla pilte, kus kümned pambuks mähitud inimhakatised sõjaväelises rivis voodeil lebasid? Kõik olid jaotatud. Jaga ja valitse süsteemis on ka tunnustus jaotatud.
Kui te hakkate oma küsimusele vastust otsima siis leiate materjalid, kus kirjeldatakse eranditult ainult biokeemia toimimist. Te ei leia mingit toitumisalast peavalu, eridieete jne. Kus on selge biokeemia, seal puuduvad asendatavad ja asendamatud. Seal te leiate ühe aminohappe ümbersünni teiseks aminohappeks, te leiate, kust amiingrupid algavad ja kus nad lõpevad – kõik on kirjutatud väga selgelt ja arusaadavalt. Asendamatuid ja asendatavaid ei ole. Organismis ilmnevad nad kõik. Vastasel korral ei saaks me süüa liha. Bioloogiline ühtsus, geneetiline muideks, kehtib kogu elava suhtes planeedil Maa. Seda pole mitte keegi tühistanud. Kuidas siis sellega on.  Jällegi jaga ja valitse põhimõte. See tähendab, et kui te kuulete mingisugust informatsiooni – minult sealhulgas – siis kontrollige seda ja kas see info on teile üleüldse vajalik. Muidu tekib lihtsalt üks informatsiooniline moos.

Kogu senise biokeemia aluseks on lühike eluiga. Sellele on omane ka spetsiifiline aminohapete tsükkel. Selleks, et meie keha sureks varem, kui me soovime, peab ta sünteesima ammoniaaki ja atsetooni. Tähelepanu! See pole hea ega halb! See on lämmastik, millel meie maailm baseerub ja kõik tema ühendid. Lämmastik ise on neutraalne. Tema ühendid aga tekitavad uusi molekule. Vanas süsteemis ammoniaaki organismist ei väljutata – pole ette nähtud. Reaktsioon, millega ammoniaak väljutatakse, sellega tegeleb maks, kusjuures, kui te tegelete maksa puhastamisega siis mõtlete, et kust sinna need šlakid tekivad. Me puhastame maksa šlakkidest…. Mõelda on tarvis! Šlakid aga ongi ammoniaak koos kogu oma saatjaskonna ning atsetooniga. Ma praegu ei suuda öelda, kumb on mürgisem, kas ammoniaak või atsetoon, sest toimuvad reaktsioonid, kus kord ilmneb rohkem üks ja siis teine. Keemiatehases järgneb alati üks reaktsioon teisele aga meie keha ajab kord atsetoonist ammoniaaki, kord ammoniaagist atsetooni. Siin pole lihtsalt võimalik ellu jääda. Edasi maksas ammoniaak lagundatakse kusihappeks ning tema tase väheneb kuni 50%. Rakk meie kehas ei ela – ta tegeleb ellujäämisega – ta püüab kõik keemilised jäägid endast kaugemal hoida. Kui tööstuses on võimalik tekkivad jäätmed kusagile matta siis keha seda teha ei saa. Ta saab neid aga lokaliseerida ning hoida endast kaugemal. Selleks aga on tarvis jõudu – energiat. See on seesama raku eluenergia, mida ta peaks kasutama oma elutegevuses, kuid on sunnitud kasutama saasta eemal hoidmiseks ja ongi lühikene bioloogiline eluiga.

Võid süüa fermente või neid mitte süüa  - te võite küll ennast kord paremini või halvemini tunda, kuid vabandage aga teile lihtsalt pole rohkem ette nähtud. Loomulikult aitab natuke ka mõttemaailma muutmine ja mõte võib realiseeruda millena iganes. Te võite oma keha puhastada, kuid tal on oma bioloogiline eluiga. See pole hea ega halb – see on üks praegust maailma iseloomustava karakteristka osa.

Uus elektrijuhtmestik ja DNA-s tekkivad sõlmekesed, need muudavad ammoniaagi mõju. Taimses maailmas on olemas uue elektrijuhtmestiku analoog – karuputk – taim mis on kuulutatud planetaarseks katastroofiks. Ta kasvab ka polaarjoone taga ja mingist fotosünteesist ei tea ta midagi. Karuputkes on samuti ammoniaak olemas. Kuid seal, kui ta saavutab oma lae, alustab ta pöördtsükliga. Ta laguneb algosakesteks, mis astuvad uuesti rekatsioonidesse ning tekib ammoniaagi ringkäik. Nagu surematuse tsükkel. Jah, ta elab ainult kaks aastat, sest tal on teine ülesanne, kuid see üks ja sama bioloogiline tsükkel võib temas korduda lõpmatu arv kordi.
Mille arvel ta polaarjoone taga, kus pole piisavalt valgust, ellu jääb. Loomulikult on seal valgus olemas, kuid on igikelts, lumekate ja kõik muud väga keerulised tingimused ja on lõpmatu hulk asju, mida me ei tea, kuid biokeemia on sellel taimel inimesega üks ja seesama.

Needsamad DNA sõlmekesed hakkavad võimendatud režiimis ilmnema siis kui…. Jah, meil on 21 aminohapet ja kahekümnel neist on üles ehitatud meie valgud, mida on rohkem kui 500. Seetõttu ongi bioloogiline elu meie ümber nii mitmekesine. Kuid üldse on 19 aminohapet ja 1 iminohape. Vahe on ainult üks taht – amino ja imino. Aninohapetes on lämmastiku aatom esimene, mille järgi toimub teiste aatomite joondumine ja nemad juhivad kogu meie biokeemiat. Iminohappes on samamoodi üks lämmastiku aatom, kuid ta on järjestuses tagapool. Ta ei mängi enam juhtrolli. Sest juhtrollis olev lämmastik on ammoniaagi tekkes põhitegija. Aminohapped on elavad olendid, nad surevad ja samuti on valgud elavad olendid ja kui elav olend peale surma laguneb…. 70% meie organismis olevast lämmastikust on aminohapete lagunemise tagajärg.
Iminohape, ta on inimorganismis ainus, neid on üldiselt palju aga nad on seal vahetsüklites, püsiv neist on aga üks ja just see iminohape on olemas ka karuputkes. Just tema võimaldab ammoniaagil tõusta maksimumtasemele ning uuesti lagundada algosakesteks.  Ja see meie uus DNAsõlmeke ongi uue, iminohapetel baseeruva biokeemia aluseks.

Mis on karuputkel sellega pistmist? Pakun välja, et see on meie evolutsiooni kiirendamine, sest varem või hiljem, pole tähtis millal, kuid  ükskord on see hetk, kus meie kehades hakkab toimima iminohapetel baseeruv biokeemia. Ta on juba olemas. Algul on teda vähe aga teda hakkab järjest rohkem tulema. Rakk lõpetab ellujäämisvõitluse. . Kõik jääkained hakkavad loomulikul viisil lahkuma. Selles uues iminohapete biokeemias toimub väga palju võlureaktsioone – palun siin on teile noorenemine, pikaealisus, puhastumine ja kõik see toimub loomulikul viisil, nagu me hingame – mitte midagi pole tarvis spetsiaalselt ette võtta. 2150. aastaks on see juba kõik lõplik.
Me oleme selles kolossaalsete muutuste protsessis osalejad nagu ka karuputk. Teda peetakse ülimürgiseks taimeks ja jutt on Sosnovski karuputkest, mis kasvab kõikjal, ta on 3 meetri kõrgune ning ta kasvatab kolossaalse suurusega lehti ja õisikuid. Ta võib hammustada, ta on tige, ta põletab ja on ka letaalse lõpuga kokkupuuteid. Tema tekitatud põletushaavad paranevad raskelt ja on kohutavad, kuid see kõik on taime kaitsereaktsioon.

Kui teda nimetatakse planetaarseks ökoloogiliseks katastroofiks siis on väga tõenäoline, et temas on see, mida inimkond vajab. Loodus ei tee lihtsalt niisama mitte midagi. Sosnovski karuputke hakati uurima temas sisalduva iminohappe suhtes, mis tema biokeemias on peamine ja samuti temas toimuva ammoniaagi neutraliseerimisprotsessi suhtes. Sosnovski karuputke ja inimese biokeemia on identsed – kõik peamised reaktsioonid on ühesugused. Uurimise eesmärk ei olnud ainult organismi tervendamine vaid ka abistamine üleminekuperioodil. Seesama periood, mida kõik täna nimetavad kvant-üleminekuperioodiks.

Töötab tema juurte ekstrakt. Taime ülaosa on tema köögipool, et inimene ei saaks teda enne õiget aega hävitada – kui asjast midagi ei tea, kao minema! Taime õite lõhn on nii tugev, et ta võib esile kutsuda lämbumistunde juba kaugelt. Sosnovski karuputk sisaldab veel paljusid imesid. Võib öelda, et lausa imelisi imesid, mis täna on ainult taime enesekaitsemeetmeteks. Tema biokeemia, mille tundmaõppimiseks viiakse täna läbi suuremastaabilisi uuringuid on põhiroll just see reaktsioon, mis muudab organismis ammoniaagi kahjutuks ning laguühendid aitavad rakul elada. Juurte ekstrakt. Kogu taime vägi paikneb juurte ekstraktis. Seal on nüansid. Tal on väga tugev porgandi lõhn mis on mitmeid kordi tugevam. Kuid hästi ventileeritavas ruumis ning ohutustehnika järgimisel ei ole selles taimes midagi hirmsat. Veel enam, kui juur valada üle piiritusega, mis juurest absoluutselt kõik ained välja tõmbab siis ööpäeva möödudes selles lahuses piiritust enam ei ole. Toimub reaktsioon, mille tulemusena piiritus lõpetab piirituseks olemise.

Mul õnnestus selles uuringus osaleda ja ma kirjeldasin taime biokeemiat. Ma ei saa selle uuringu kohta praegu ühtki ametlikku fakti avaldada aga need tulevad. Kogu biokeemia on kirjeldatud vene keeles ja saadeti laiali erinevatesse uurimisinstituutidesse – fütopatoloogia instituut, põllumajandusministeerium ja teised. President oma ukaasis number K680 28. novembrist: see on arenguprogramm kuni 2027 aastani ja sisaldab korraldust kliiniliste uuringute läbi viimise kohta,  Kõikidest instituutidest seni  laekunud tulemused on positiivsed. Presidendi ukaas on aga selleks, et keegi asja kalevi alla ei paneks ja oleksid asjadega kursis. Sosnovski karuputk on sellesse töösse lülitatud ja ma arvan, et veidi aga veel ning tulevad ka ametlikud kinnitused tehtud töödele. See on asjade ametlik pool.

Kui teie Kõrgem Mina, süda või intuitsioon ühel hetkel ütleb, et läheme ja kaevame selle karuputke üles ja teeme endale nastoika siis kuulake oma sisehäält. Kaevake juur üles, kuivatage, puhastage lõigake, pange see pooleliitrisse purki ning valage piiritusega üle. Ööpäeva möödudes seal piiritust enam ei ole. Kasutatakse homeoöpaatiliselt see on siis tilkadena. Mina alustasin ¼ kohvilusika täiega klaasi vee kohta.
Tulemused on mitteametlikud. Ma isegi ei oletanud, et ma karuputke proovida saan. Minu ülesandeks oli kõike kirjeldada, ühendada jne. Mul on anne – ma valdan bürokraatlikku kirjaoskust, mis on 19 aastase riigitöö tulemus. Kui sageli ma võtsin? Alguses hommikul ja õhtul ning keha harjub. Lõhn on tal väga tugev. Ma küll oletasin seda, kuid et see nii tugev on, seda kindlasti mitte.

Kui see nastoika mulle toodi, siis öeldi kohe, et nuusuta ettevaatlikult ja ma tegin seda nagu keemikutele on õpetatud, kuid ikkagi hoidsin purki endale liialt lähedal ning lülitusin välja. Seda tegid eeterlikud õlid. See ei ole taim see on nagu elav olend. Metafüüsikud nimetavad seda nuumeniks (ld. numen - jumalus, jumalik vägevus; Rooma müt-s isikustamata üleloomulik jõud ning jumala vahetult avalduv vägi). Metafüüsikud ütlevad, et igal aatomil on oma nuumen- Kõrgem Mina. Tänapäeval nimetatakse nuumenit kõikjal Kõrgemaks Minaks. Nuumen on selle taime Jumaliku osa otsene väljendus. Ja see taim teeb seda, ta viib otse kohale nagu ekspress…

Tulemused…. Ärkasin üles, uurisin järgi, kuidas võtta…. Minu käest küsiti, et kuidas sa ikkagi julgesid otsustada? Midagi keerulist ei olnud – sina saatsid, mina otsustasin… Kõik on aga individuaalne. Ma ei tee reklaami vaid räägin sellest osast, mis on juba tehtud. Varem või hiljem preparaat tuleb aga enne seda on palju bürokraatiat ja pabereid, mis omavahel klappima peavad hakkama.

Inimene, kes oli kardiokirurgia kliinikus arvel ja ootas südame operatsiooni… kui ma talle sellest nastoikast rääkisin, ütles kogu tema keha - anna! Anna siia ja ära mind rohkem sega! See südamehaige võttis labida ja tahtis minna juurikat otsima. Lapsed ei lasknud tal seda teha ja ütlesid, otse, et ema, sa oled peast põrunud, sul katus sõidab. Ema vastas, et sõidab minu katus, mitte teie oma, mis te muretsete  ja kaevas juurika välja. Ta tarvitas nastoikat umbes kuu ja jutustas mulle hiljem, kuidas ta seda tegi. Kui ta läks operatsiooni eel diagnoosi kinnitama siis olid arstid üllatunud ning ütlesid, et te olete terve inimene. Mida te tegite? Siis ma sattusin tupikusse… Loomulikult ma ju teadsin täpselt, mida ma tegin, kuid öelda seda ma ei saa – ma ju jõin mürgise taime leotist ja ütlesin, mis esimesena pähe kargas - ütlesin kirurgile, et mul on Jumalaga head suhted ja ma palvetasin.

Kui me maha istusime ja hakkasime ekstrakti uurima siis Sosnovski karuputk töötab igal inimesel erinevalt. Tal on teadvus, ta töötab valikuliselt… ma ju ei tunne oma organismis toimuvat väga põhjalikult ning ei tea, mida ta esmajärjekorras tahab ning ei aita isegi erinevad diagnostikad, sest on terve müriaad nüansse, millest ei tea me midagi. See seltsimees aga teab, kuhu on tarvis minna ja sinna ta lähebki. Tuttav taastas südame, teisel tuttaval oli selline ebameeldiv haigus nagu polüneuropaatia. Lõppfaasis tekib paralüüs aga enne seda toimub nn uitav tuimus. See on selline probleem, kus… kui te istute ebamugavas asendis ja jalg „sureb“ ära – natuke aega on nõelatorkeid ja kõik on jälle korras. Selle haiguse korral see ei möödu. Väga ebameeldiv haigus. Mõni aeg on see tunne ühes kohas, siis läheb teise kohta jne. – see uitab mööda keha. Ta käis uuringutel, talle määrati süstikuur. 10 süsti ja tema sai abi. Minul oli sama diagnoos ja mind aitas karuputk.

Ma ei reklaami! Ma kutsun teid üles kuulama oma südant ja intuitsiooni. Ärge tormake pimesi mitte kusagile ja ärge tormake pimesi ka seda taime kaevama.

Millal teda võib kaevata? Varakevadel (märtsis-aprillis), enne kui taim pole vegetatsiooniperioodi alustanud või sügisel, kui pealisosa on täielikult kuivanud. Taim on kaheaastane ning õitseb valikuliselt. Kui miski tema elu ähvardab siis ta ei õitse. Ta võib ka oma elu ainult juurtesse suunata. Kuid kui tal on tarvis õitseda, kuid tingimused ei luba siis on ta selle tsükli võimeline läbima vaid paari kuuga ning seemneid valmib topeltkoguses. Seemneid vabastades arvestab ta väga täpselt tuule suunda. Selle taime puhul müstika puhkab. See taim on nuumen.
Internetist leiab Sosnovski karuputke kohta palju infot. On aga olemas veel tema 6 meetri kõrgune sugulane aga meie tingimustes teda ei kasva ja tema tüvi on juba nagu puul.

Sosnovski karuputk on meie panatsea. Ta kasvab meil maanteede ääres ja kui ta seal kasvab, võib teda julgelt koguda. Taim hoiab enese ümber puhta hapniku tsooni. Kui teda uuriti – ta elab otse maantee serval ja selgus, et taim hoiab enda ümber umbes 1,5 – 2 meetrist puhta õhu tsooni. Nad puhastavad õhku. Instituudid on teinud ka avalduse, kus öeldakse, e seda taime ei saa hävitada – ta teab ette, millal teda tullakse hävitama. Kogu elav bioloogia moodustab ühtse süsteemi. Iga hiir, kass või taim on ekstrasens ja telepaat. Selles plaanis oleme me üks.
Taime kogu vägi väljendab end läbi selle, et ta oskab ammoniaagiga tegeleda. Jah, ta on ökoloogiline katastroof jah, teda pole võimalik tappa…. Teda on kaevatud, põletatud, mürgitatud, lõhatud ning tunnistati, et me oleme jõuetud. Seda öeldakse riiklikul tasemel. Ta kasvab kõikjal üle planeedi ja isegi aatomielektrijaama varemetel. Isegi radiatsioon ei tee talle mitte midagi.
Meil kasvavad Siberi- ja Sosnovski karuputk. Euroopa osas on Sosnovski karuputk. Eristada saab neid kasvu järgi. Sosnovsk on kõrgem. Sama biokeemia toimib ka siberi karuputkes, kuid ta on Sosnovskist nõrgem. See mida me kõik mürgiks peame on teiseltpoolt vaadatuna panatsea. Me vaatasime siiani muid asjuning seetõttu jäid head omadused märkamata.  Juuresüsteem on tal umbes 30-50cm sügavune, kuid laiuti on ta väga suur.

Kui palju teda peab purki panema? Mulle toodi purk, mis oli tihedalt täis topitud.
Omal ajal oli mul seminar, kvantülemineku aja avastustest. See video elab internetis juba oma elu. Seal oli juttu ka uue immunoloogilise mikroorgani avastamisest. Lümfisõlmed juhivad immuniteeti. Me teame, et kaelas ja kubemes asuvad suured lümfisõlmed, on ka teised, kuid need on peamised. Magistraalid. Avastati, et need lümfisõlmed on kaetud omalaadse moodustisega – millegagi – see pole katt, mis keelele tekib see on konkreetne kiht. Need on lisarakud, mis on vajalikud uue „elektrijuhtmestiku“ tööle hakkamisel. On haigused, ei oma tähtsust, kas nad on tekkinud mõtetest või muust. Seni oli lohutuseks, et üks haigus on alguse saanud naudingust ja ülejäänu närvidest. Nüüd on selgunud kurb tõde, et kõik algab närvidest, sest ka nauding on samuti närvide teema. Lugesin kord üht meditsiiniteatmikku ja sain kokku 597 haigust – palun, valige, igaühele midagi tema maitse järgi. See on see, millega vana immuunsus hakkama pidi saama.

Uus immuunsüsteem ei ole seotud ainult haigustega aga rohkem on ta seotud keha inertsiga. Meie keha sai selle võlu-jalahoobi, kuid nagu ka raske koormaga veoauto, ei suuda ta järsult oma suunda muuta. Ta läheb kord külg ees ja tagaots ees, kuid ühel hetkel saab ta kontrolli tagasi, ning hakkab uues suunas liikuma. Kvantüleminek lisab veel selle, et selle kukerpallitamise käigus põrkume me kokku kõige erinevamate, meie liikumissuunda muutavate objektidega – inimesed, kes ei saa sinust aru ja vaatavad suurte silmadega ja sündmused – see on normaalne. Vältimaks segaste situatsioonide tekkimist lülitub sisse lisa-organ, mis immuunsüsteemi töö eest vastutab.

Paljud haiguslikud seisundid tekivad…. Vot… keha on täidetud omade resonantsidega. Meid ümbritsev ruum omab absoluutselt teistsuguseid resonantse. Mõnikord need kattuvad, mõnikord mitte. Mõnikord läbivad nad meid jälge jätmata, mõnikord hakkab meil resonantsist paha. See uus organ aitab meil elus vastu pidada ja kindlustab meie elutegevuse. Te ei peaks nn külmetusi üldse mitte märkama. Te märkate neid siis kui teie tunded ei ole piisavalt puhtad ja nende mõjul tekivad vastavad sündmused. Uus organ aitab teil vastu pidada ja tasakaalus püsida. Ta töötab nagu güroskoop. Elumere laine lõi teil üle pea aga tema aitab teil uuesti tasakaalu saavutada. See uus organ tõmbab enda järel ka tervet hulka uut.

Olukord on pehmelt öeldes segane. Me kõik kogeme arusaamatuid tundeid ning -haigussümptomeid. Meie ümber ei teki vaikust mitte ainsakski hetkeks. Kindlasti tuleb kusagilt miski ja annab jalaga. Kui keeldud paindumast – saad kõvemini ja torgatakse veel ka naaskliga.
Olukord on nagu supi keetmisel. Kõik komponendid peavad minema keema, vaht tuleb eemaldada ja siis keedad puhta supi lõpuni. Meiega praegu toimuv ongi vahu tekkimine supi peale. Ise me seda kõike pole võimelised kõrvaldama. Meid ümbritsev ruum aga keedab meist kõik mittevajaliku välja. Ruum pressib meid tühjaks nagu hambapasta tuubi. Suhtuge sellesse mõistmise ja arusaamaga. Eriti kui see toimub teie lähedastega, kes varem oli pehme ja karvane, kuid nüüd muutuks tõeliseks õelusehunnikuks. See on väljakeev vaht. Supp aga peab valmis saama ja sellest pole pääseteed. Olge teadlikud, et see toimub ja sellest pole võimalik kõrvale hoida. Kohati on väga raske. Kui oled toimuvast teadlik on endal kergem.

Meil on informatsioonitsunaami ja seda tuleb järjest rohkem juurde. Halva informatsiooniga on kõik selge, kuidas aga selgust saada hea informatsiooni korral. Kõik on hea nagu kohvikus aga kõike korraga ära süüa ei jaksa. Vaja on mingeid kriteeriume ja igale meist on nad omad. Meid on õpetatud, kuidas negatiivses situatsioonis käituda – koolid, instituudid, raamatud, akadeemiad… igal pool õpetatakse.

Negatiivsest tuleb vabaneda aga, kas on võimalik vabaneda ka heast? Kusagil ei räägita sellest, et ka hea võib meie olukorra sama raskeks muuta kui negatiiv. Täpselt samuti hakkab see arengut takistama. Olen sellega ka varem kokku puutunud, kuid sügavad asjad käivad läbi tunnetamise. Tunnetamine ei tee ajule midagi, kuid süda saab tõelise hoobi. Kõik käib läbi mõtte ja mõtte läbi saab ilmseks ükskõik, mida te soovite. Mõte on inimese instrument. Seda nimetatakse ka varjatud väeks – te ju teate, et sõnaga saab tappa ja protsesse seisma panna. Mõttepuhtuse hoidmine on muutunud elutähtsaks.

Sündmused elustuvad. Sündmus koosneb neljast koostisosast. On alus, mille peale kõik toetub, on anum, anumasse kogunevad minu erinevad mõtted, on energia, mis mõtted üheks tervikuks seob ja see kõik muutubki elu üheks elemendiks või sündmuseks.Kui ma läbi tunnetamise ütlesin energiale, et lase minust lahti, ma tahan saada uut kogemust siis see sündmus minu elus hakkas lagunema algosadeks.

Hea sündmus on oma töö teinud, ta on andnud tulemuse. Teda aga pole tarvis endaga kaasas tassida nagu sangpommi. Kogemus jäi alles aga energia hakkas uue kogemuse saamiseks tööle. Saadud kogemust ei ole tarvis kogu aeg oma mõtetes kaasas kanda. Uskuge, on olemas võtmesündmused, jumalikud sündmused, kusjuures sündmus ütleb teile ise, mida on temaga tarvis teha. See on midagi sellist kui keegi tuleb teilt abi küsima ja sel hetkel te teate, mida on tarvis teha. Selgitada on seda praktiliselt võimatu. See on side oma kõrgema minaga ja see, mida nimetatakse alateadvuseks, toob ta lihtsalt pinnale.

See on Hinge pühakoda, olete sellest kuulnud? Kas olete seal ka olnud? Tuleb ilmselt ennast karuputkega puhastada? Võib küll, proovige. Igal ühel tuleb aeg, kus ta peab hakkama endale küsimusi esitama. Kas ma saaksin oma Hinge pühakoda näha? Uskuge mind, vastused üllatavad teid. Te hakkate teadma ja kuulma. See ei ole selgeltnägemine. See on teadmine. Koristades ära kõik tarkusi täis sõnad, ühel hetkel käib klõps ja teile on selge, mis toimub. See on praeguses hullumeelses maailmas ainus toimiv võlukepike.

Targutamine ja targa jutu ajamine ei ole vaimsus. Vaimsust ei ole võimalik tõsta. Vaimsust saab ainult tunnetada. Tunnetajaks on ainult süda. Süda on värav oma hinge juurde. Ta on vahejaam füüsilisele kehale ja peenmaailmale. Kui te selle saavutate, hakkate te looma ka oma reaalsust.
Kui teile pakutakse mingeid grupiseansse, kohtumisi, õpetusi ja teie süda ütleb, ei, mulle pole seda vaja siis ärge osalege, mis sellest, et tehakse planeeti päästvaid meditatsioone ja gurud õpetavad guru-asju. See ei tähenda, et midagi oleks halvasti ja ma olen nüüd kuidagi paha.  See lihtsalt ei resoneeri teiega. Mulle pole seda tarvis. See tähendab, et veelgi parem sündmus ootab mind kusagil mujal. See on see, mida nimetatakse ettemääratuseks.

Kõik tahavad teada, oma ettemääratust. Seda tahab teie mõistus. Teie aga tunnetage. Looge vaikus kõrvade vahele, looge vaikus südamesse… Süda on hinge pühapaik ja teie tõe kriteeriumiks on seal tekkiv sooja- või kuumatunne. Mõistusega ei modelleeri me mitte midagi. Kõik algab küsimusest, kas ma saaksin näha oma Hinge Pühapaika? See võib kõlada banaalselt või nahaalselt. Teadlasena ei saa ma seda endale lubada, kuid praegu siin ei ole ma teadlane. Mulle on lihtsalt väga põnev elada siin ja praegu. Jälgida, kuidas võluväel toimivad põhjused ning tagajärjed, ning kuulata, mis tuleb minu sügavast sisemusest.
Teie kõikide sügavustes peidab rohkem kui  te isegi arvata oskate.
 
Videolt tõlkis Mati Rebane.

Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda*
 

Salvesta kommentaar

Tagasi