«
»

 Uudised (26)Uudiste arhiiv
Liitu uudiskirjaga
Teie nimi:
E-mail:

Uudised

Tagasi
12/04/2019 10:46  Miks on hüpertoonia ravi kahjulik?
Praktiseeriv arst Aleksandr Šišonin: „Miks on hüpertoonia ravi kahjulik?“.
 
Pidage meeles – hüpertoonia on sümptom, mitte diagnoos.
 
Moskvas praktiseeriv arst Aleksandr Šišonin oskab rääkida sellest, mida teile arsti vastuvõtul mitte kunagi ei räägita. Ta rebib halastamatult katte kaasaegse meditsiini vaikivalt ringkäenduselt ja süngetelt saladustelt.
 
Hüpertoonia on sümptom, mitte diagnoos.
 
– Räägime täna ühest suuremast tapjast – hüpertooniast. Selle probleemi käes vaevleb 26% elanikkonnast. Arvestades, et tegu on nn. ealise haigusega siis praktiliselt kõik täiskasvanud on hüpertoonikud. Pole maailmas laiemalt levinud ja patsientide poolt ohtlikkuse poolest alahinnatumat haigust kui hüpertoonia! Ohtlik on ta selle poolest, et inimene, isegi väga kõrgete näitajate korral ei tunne seda probleemi füüsiliselt.  Harvad pole olukorrad, kus 30 aastane noormees kaebab valusid alaseljas. Mõõdame rõhku – see on 189/90! Essentsiaalne hüpertoonia on salakaval: inimene elas – plõks ja pole enam inimest.
 
Miks essentsiaalne?
 
– Väga hea küsimus. Kohe seletan. Meditsiinis eristatakse kahte hüpertoonia tüüpi.
 
Esimene tüüp on seotud mõne haigusega – ta on kaasnev protsess. Võtame näiteks feokromotsütoomi – neerupealise kasvaja. Selle haiguse korral eritub suurel hulgal hormoone, mis provotseerivad pidevat kõrgenenud vererõhku.
 
Samasugune efekt kaasneb hüpertüreoosiga (kilpnäärme hormoonide ületootmine). Kasvaja kõrvaldati ja kilpnääre raviti terveks ning kadus ka kõrge vererõhk.
 
Selliseid diagnoose, mis põhjustavad teisest hüpertooniat on mitusada. Kogu maailma hüpertooniadiagnoosidest moodustavad nad aga ainult 5%. Mis on siis ülejäänud 95%?
 
Siin ongi kõige hämmastavam lugu: inimest uuritakse pealaest jalatallani ja mitte midagi ei leita! Siis pannaksegi välistamismeetodit kasutades diagnoosiks essentsiaalne hüpertoonia ja seda hakataksegi rõhku alandavate tablettidega „ravima“. Sellega kaasneb patsientide hirmutamine: kui infarkti-insulti ei taha siis võta ravimeid. Faktiliselt kujuneb aga välja olukord, kus inimene, kas tarvitab ravimeid või mitte, infarkti või insuldi saab ta ikka.
 
Miks?
 
– Sellepärast, et diagnoosi ju pole pandud! Mis on essentsiaalne hüpertoonia. Oma olemuselt on see hüpertoonia hüpertoonias? See aga on ju absurd, sest hüpertoonia on sümptom aga mitte diagnoos. See on organismi üldine mittespetsiifiline reaktsioon, täpselt samasugune nagu palavik. Seda aga nimetatakse eraldiseisvaks haiguseks ning haigele seletatakse tähtsa näoga, et hüpertoonia ongi teie hüpertoonia põhjuseks! See on täpselt sama kui palavikku jäänud inimesele öeldakse: teil on palavik, sest teil on palavik – teie diagnoos on temperatuurihaigus.  Võtame palaviku maha...
 
Hüpertooniat haiguseks nimetades laskutakse šamanismi tasemele. Inimene sai toidumürgituse ja ta jooksis kolm päeva tualeti vahet – šamaan aga tagus 3 päeva trummi ning ajas pahasid vaime eemale – tubli mees see šamaan! Kui see aga polnud toidumürgitus vaid peritoniit ning inimene suri siis tähendab see, et šamaan ei suutnud kurja vaimu välja ajada, kuigi oli tubli: pingutas kõigest väest ja higistas lausa… Peritoniidi ja apenditsiidiga on meditsiinis asjad selged – me ei lase inimesel surra. Hüpertoonia korral aga ajame kurjasid vaime välja ning šamaanitrummi asemel kasutame ravimeid.
 
Kõrgenenud vererõhk on nagu kõrgenenud kehatemperatuur – see on organismi reaktsioon millelegi. Kaasaegne teadus ei tea, millest see tuleb ja seetõttu paneb ta oma debiilsusega üllatava diagnoosi: „hüpertooniatõbi“! Siit kohe ka küsimus: kudas rõhku alandada? Hakati mõtlema. Mis toimub kui rõhk tõuseb? Arterioolid tõmbuvad kokku. See on kõige elementaarsem hüdrodünaamika – veresoonte silelihased pressisid need veresooned kokku, nende ristlõige vähenes ja vastavalt seadusele tõusis rõhk süsteemis. Tähendab, tuleb leida preparaat, mis mõjutab veresoonte silelihaseid ning ei lase neil kokku tõmbuda. Leitigi preparaadid, mis mürgitamise kaasabil veresoonte silelihaseid lõõgastavad.
 
Miks mürgitamine?
 
– Kuidas teisiti? Inimene koosneb rakkudest. Mingil mõistatuslikul põhjusel annab organism silelihaste rakkudele käskluse end koomamale tõmmata. Kuidas teha nii, et rakud seda käsklust ei täidaks? Rakkude funktsioone alla surudes! Selleks aga peab neisse mürki laskma, nende elutegevuse kustutama ning ainevahetuse blokeerima. Seda kõike „ravim“ teebki. Kui selle rakumürgiga üle doseerida, toimub totaalne rakkude kollaps ning rõhk langeb järsult ning süsteem ei jaksa üleüldse enam rõhku hoida! Seetõttu mürgitataksegi vähehaaval, et kohe maha ei tapaks. Arstid aga rõõmustavad: näe! Kliendil rõhk langes! Meie ravime hüpertooniat!... See siis oli esimene vererõhu tõusu põhjus – arterioolide ahenemine.
 
Teiseks vererõhu tõusu mehhanismiks on südame kokkutõmbejõu suurendamine. Selleks kasvatab süda oma lihasmassi – toimub müokardi hüpertroofia. See on suurepäraselt nähtav EKG ja ultraheli kaasabil: teil on vasaku vatsakese sein paksenenud, teil on hüpertoonia… Mis nüüd küll saab!? Kuulge, me siin nõrgestaks teie südant! Me määrame teile beeta-blokaatorid, mis südamerakkude funktsioone alla suruvad.
 
Südame rakkude membraanidel on spetsiaalsed beeta-retseptorid, mis võtavad vastu keemilisi juhtsignaale ning transformeerivad need südamerakkude kokkutõmmeteks.  Võtsime beeta blokaatoreid, need blokeerisid retseptorid, rakud pole enam juhitavad, sest nad ei tunne enam signaale ära. Sellist toksiinilööki, mis südamerakkude elutegevust pidurdavat „ravimit“ manustab inimene endasse igal päeval. Tunnete!? Südame-veresoonkonna päästeoperatsioon käib täistuuridel…
 
Ameerika kardioloogide assotsiatsioon tegi kümmekond aastat tagasi uurimuse, mille tulemina selgus, et need, kes tarvitavad beeta-blokaatoreid, surevad infarkti sagedamini kui need, kes ennast ei ravi.
 
Kuidas organism veel vererõhku tõstab, kui see mingil põhjusel vajalikuks osutub? Suurendab südant juhtivate närvikiudude tundlikkust. Südamel on personaalne autonoomne „aju“ – His’i kimp oma parema ja vasaku säärega ning Purkinje kiud, millest kokku moodustub müokardi tööd juhtiv närvikoe „alajaam“. Just see südame „aju“ muudetakse vererõhu tõstmise tarbeks hüpertundlikuks. Teadlased aga ei maga! Nad leiutasid nende rakkude mürgitamise tarbeks valikulise toimega reaktiivid.
 
Lõpuks kõige barbaarsem kõrgvererõhu vastane võitlusmeetod, mida veel isegi tänapäeval kasutatakse ning isegi Moskvas – uriinieritust soodustavate preparaatide määramine. Varem kasutati kõrge rõhu puhul aadrilaskmise meetodit. Nüüd lastakse „liigne“ vedelik uriini näol neerude kaudu välja. Las haige aga pissib, tal tuleb liigne vedelik kerest- ja muuhulgas lisaks ka verest välja ja näed, surve torustikus langebki…
 
Hüdraulika seisukohalt on tegu väga õige otsusega. Meditsiini seisukohalt, ma ei tea… vere osakeste hulk ju ei vähene ning veri ju muutub paksemaks kui seal vee hulk väheneb.
 
– Just nimelt. Sellele ei mõtle keegi. Sul on kõrge rõhk? Joo taimeteed ja söö jõhvikaid, joo kaaliumi säästvaid diureetikume, aja uriini endast välja kuni ühel hetkel… tromb…plaks…laip. Vähemtraagilistest valikutest on saadaval krooniline isheemiatõbi ehk koed ei saa piisavalt hapnikku, kuna paks veri transpordib hapnikku edasi halvemini… Milleks aga organism on äkki hakanud süsteemis rõhu tõstmiseks veevarusid koguma? Keegi isegi ei vaevu seda küsimust esitama ja seda lihtsal põhjusel: pandi rumal diagnoos ja „ravitakse“ sümptomeid, mitte probleemi.
 
Kuidas sellistel puhkudel hüpertooniline dragöödia areneb? „Hüpertooniahaiget“ mingi ühe preparaadiga ravima. Kui see enam ei toimi, võetakse kasutusele järgmine…
 
Võtame näiteks beeta-blokaatorid. Blokeerisime vaese raku rakumembraanil asetsevad beetaretseptorid kinni. Tema aga teab, et tal on tarvis kokku tõmbuda! Ta kompenseerib kaotuse ning hakkab endale lisaretseptoreid kasvatama. Jälle on hüpertoonikul rõhk laes. Kui väiksem annus enam ei mõika siis suurendatakse doosi nagu narkomaanidki seda teevad. Et keelust „üle astuda“, kasvatab rakk retseptoreid juurde.. Haigele öeldakse: oi kui tugev hüpertoonia teil on ja kirjutatakse järgmine preparaat, mis hakkab veresooni mürgitama - südamega said kõik arved õiendatud, nüüd võtame arterioolid käsile. Organismi sisestatakse kaltsiumikanalite blokaatorid. Arterioolide rakud, keemiarünnakule vastuseks, hakkavad looma uusi kaltsiumikanaleid ning muudkui tõmbavad endid jälle kokku, vähendavad torude läbivooluhulka ning tõstavad rõhku. Arstid asuvad vasturünnakule ning suurendavad doose…
 
Saabub dragöödia kolmas vaatus – lahingusse tuuakse diureetikumid… Kõige raskemad patsiendid, kes minuni on jõudnud, tarvitavad korraga kuni 15 ravimit! Kas te kujutate seda ette! 15 ravimit rõhk aga muudkui kerkib ja kerkib! Kui mina peaksin ilma eelneva ettevalmistuseta sellise ravimidoosi korraga manustama siis harjumatusest ma lihtsalt suren järgmise poole tunniga südame-veresoonkonnas tekkiva šoki kätte. Vaesel patsiendil aga tänu ellujäämismehhanismidele on organism harjunud mürgidoosidega, mis tapaks karja elevante ja seda koheselt.
 
Tulemus? Tulemuseks on see, et need õnnetud inimesed ikkagi surevad südamepuudulikkusse, sest süda on juba niivõrd mürke täis, et ei suuda enam edasi töötada – infarkt või isheemiline insult.
 
Kas nad siis surevad ravimite tõttu?
 
– See on küll paradoksaalne, kuid see on fakt. Toksiinid mürgitavad organite rakke tasemeni, kus nad enam edasi funktsioneerima pole võimelised.
 
Mitte ainult süda ja veresooned ei hävine kui inimene neid südame-veresoonkonna ravimeid tarvitab! Lisaks veel maks, sest ta on ainus, kes toksiinide neutraliseerimise ja väljutamisega toime tuleb. Mida rohkem vererõhuravimeid inimene tarvitab, seda rohkem saab kannatada ka tema maks. Seetõttu antakse Euroopas neile lisaks veel maksa toetavaid ravimeid ja kõik selleks, et inimene liiga vara vilte lattu tagasi ei viiks. Nõnda inimene muudkui manustab ja manustab ravimikuhjasid kuni hopsti – maksa ravimitsirroos.
 
Maks on seotud kõhunäärmega. Nad moodustavad tandemi. Isegi nende juhad lähevad kaksteistsõrmikusse läbi ühise sfinkteri. Seetõttu kohtab hüpertoonikute puhul väga sageli kroonilist pankreatiiti, mida samuti tuleb „ravida“ ja see võib üle minna ravimatuks ning surmaga lõppevaks pankronekroosiks.
 
Loomulikult saavad kannatada ka neerud, sest läbi nende väljutatakse uriiniga kõikvõimalikku sodi. Jällegi on siin ülekaalus kõikvõimalikud toksilised efektid versus ravimite positiivsed efektid. Tuleb minu vastuvõtule selline inimene: „ Doktor, tehke mida iganes, peaasi, et ma rohkem ei peaks seda tabletihunnikut neelama. Nad ajavad mind iiveldama, mul seest kõik valutab, mul on pankreatiit, ma ei saa mitte midagi enam süüa…“.
 
Mida teeb sellistel puhkudel tavalise polikliiniku jaoskonnaarst?
 
– Suunab gastroenteroloogi juurde – see kirjutab rea mao-tablette välja. Siis lakkavad neerud töötamast ja ta saadetakse nefroloogi vastuvõtule ja sealt saab ta samuti terve nimekirja asju kaasa ja nii võib asi minna kuni hemodialüüsini välja.
 
Inimesel on halb olla, ta piinleb järjest rohkem ja siis ühel hetkel ta saab aru, et teda ei ravita vaid sandistatakse. Teda mürgitatakse ja ta on surmale määratud.  Sel foonil areneb patsiendil välja raske asteenilis-neurootiline sündroom ja seda kuni psühhoosini välja. Edasine loogika suunab teda psühhiaatriakliinikusse, kus talle kirjutatakse välja trankvilisaatorid, mis ülierutunud neuronite reaktsioone alla suruvad ning mürgitavad ajurakke ja vähendavad nende funktsionaalsust.
 
Ilma erilise ülepakkumiseta ja just nii kaasaegne medikamentoosne ravi välja näeb…
 
Kui inimene keeldub ravimitest?
 
– Kõige tõenäolisemalt… elab edasi, sest ta ei tegele enda igapäevase mürgitamisega. Statistiliselt ma seda aga kinnitada ei saa, sest meditsiinistatistika ehitub üles ainult nende patsientide toel, kes ravimeid tarvitavad. See on ju meditsiinistatistika ja kes rohtu ei võta, sel siia asja pole.
 
Kui aga tulla tagasi ravimitest keeldumise juurde siis on ju selge, et inimesel ei teki kroonilist intoksikatsiooni ja see juba on väga hea. Kui pole mürgistust siis  ka tõusva vererõhu sündroom areneb ilma ravimiteta tunduvalt aeglasemalt – organismil puudub vajadus ravimeid ennetada ja üle kavaldada! Tähtis on kohe mitte „tabletinõela“ otsa sattuda. Võtta on neid kerge aga nendest loobumine on juba väga raske. Proovi beeta-blokaator ära jätta! Südame rakud on juba kasvatanud terve hulga lisaretseptoreid ja kui ta juhuslikult ravimi koju unustas ja järjekordset doosi ei saanud siis need blokaatorid käivituvad korraga ja vererõhk kargabki lakke!
 
Nagu narkootikumidega?
 
– Üks-ühele. Ainult kaifi ei kaasne… Ainus, mis ravimi mittetarvitajat ähvardab on kriis, kus rõhk kargab näiteks 240/140 peale. Sellise rõhu saab alla küll kasvõi ühekordselt ravimit manustades ja see on ka ilma ravimiteta võimalik. Paljud, kes seda ei tea, eelistavad võtta 150 g konjakit või viina ja isegi see toimib. Organismi enda jaoks aga on tunduvalt humaansem suunduda pooletunnisele jalutuskäigule. Ja rõhk langebki.
 
Jah, see on tõesti viinast mõistlikum.
 
– Probleem on selles, et paljud haiged hakkavad konjaki-meetodit kasutades jooma ja siis tuleb mul neid kõigepealt alkoholismist terveks ravida ja alles seejärel saame hüpertoonia ette võtta. Naljakas küll kuid fakt… Viina asemel on mõistlikum manustada 60-100 tilka valokordiini, palderjani või veiste südamerohu piiritusetõmmist. Kõige tähtsam on aju maha rahustamine, sest kriisiga kaasneb paanika ja just paanika on see, mis rõhul langeda ei lase. Kriisist väljatulekuks on tarvis end käsile võtta ja siin on tarvis teada, et kriis kohe järgmisel sekundil teid kindlasti ei tapa. Jah, teil on halb olla, teid raputab, surmahirm aga kõigele sellele vaatamata olete te ju elus! Kui te olete elus siis olete suuteline ka tegutsema! Inimesed, keda olen õpetanud kui tunnevad, et rõhk hakkab üles kruttima hakkavad koheselt midagi tegema. Nad võtavad valokordiini või lähevad õue – jalutas pool tundi ning tegi mõned võimlemisharjutused, aju sai piisavalt hapnikku ning kriis ongi ületatud. Kui oled juba korra, ilma kiirabi ja tableti abita kriisi ületanud siis kaob ka hirm.
 
Parimaks võimaluseks on loomulikult see kui kriisi tekkides Šišonin kohe käepärast on – ma oskan oma kätega mistahes kõrguses vererõhku paari minutiga allapoole tuua. See on sellepärast, et Šišonin teab seda, mida kaasaegne meditsiin ei tea või ei pea mittemillekski – hüpertoonia põhjus asub ajus!
Aju on see, mis annab käskluse vererõhu tõstmiseks, sest ta ei saa piisavalt hapnikku. Aju on meie organismi peamine hapnikutarbija. Tal on absoluutselt ükskõik, mis südame või veresoontega toimub, isegi kui süda järgmise 5 minuti jooksul üles ütleb. Aju jagab mistahes meetoditega rõhu tõstmise käsklust ja järjekindlalt kuni lõpuni välja, sest ta peab verd ja hapniku saama ning veel 5 minutit elama, sest ilma hapnikuta ta elada ei saa.
 
Aju on see, mis algul tugevamalt tööle sunnib ja müokardi hüpertrofeerub. See on aju, kes teises staadiumis kapillaaridel kokku tõmbuda käsib ja sel viisil süsteemis rõhu tõusu tagab. Ta toob ohvriks kõik, mis perifeeriasse jääb ja mida kapillaarid varustavad – nägemine, potents… See on aju, kes kolmandas etapis vett salvestama hakkab ega lase sel neerude kaudu väljuda. See on aju, kes südame juhtsüsteemide tundlikkuse lakke krutib.
Kõik seetõttu, et tal on krooniline hapnikupuudus!
 
Mis takistab hapniku ajju jõudmist?
Vastus on häbematult lihtne: kaela piirkonna osteokondroos, kaelalülide nihkumine, veresoontele suruvad spasmeerunud kaelalihased (selgrooarter toidab näiteks hüpotalamust, väikeaju ja struktuure, mis vastutavad südame töötamise automaatsuse eest). Likvideerige kaelalihaste spasmid, korrigeerige selgroolülide paiknemine õigeks -  sellega vabastate te verevoo teda takistavatest probleemidest ning aju, kes nüüd piisavalt hapnikku saab, lõpetab rõhukäskluste jagamise.  95% kogu hüpertooniast ravitakse ilma ravimiteta ja just sellisel viisil - kätega! 12 aastat praktikat ja tuhanded patsiendid kinnitavad seda igal päeval.
 
On juhuseid, kus minu juurde tulevad hüpertoonikud –  turses tädikesed…. Eemaldad tal kaelast blokid ja järgmisel korral ta juba teatab kui tihedalt ta tualetti külastab ja mitu kilo on tema kaal vähenenud. Organism hakkas vaid üleliigset vett väljutama, mida pole enam hüdrosüsteemis kõrgema rõhu hoidmiseks vaja.
 
Loomulikult ei lähe kõikidel inimestel asjad nii ladusalt. On keerukaid juhtumeid, kus paigast on nihkunud mitmed selgroolülid ja esineb diskide väljasopistumisi ning songa. Kuid kui tead kõrge vererõhu tegelikku põhjust ning selle kõrvaldamise võimalusi siis on küsimus ainult ajas. Kellelgi läheb rohkem aega ja kellegi vähem – töö on tellija materjalist.
 
Hüpertoonia peamine põhjus – sügaval kaelas paiknevad lühikesed lihased, mis ühendavad omavahel selgroolülisid. Neisse koguneb stress ning nad spasmeeruvad ning kroonilise spasmi seisundis muutuvad nad kivikõvadeks. Sellega kaasneb sidemete toite halvenemine ning nad hakkavad degradeeruma. Ühel pool pinged kasvavad ja teisel pool annavad järgi ning selgroolülid nihkuvad õigest asendist kõrvale ja selgroog muutub ebastabiilseks. Selgroodiskide kõhrkoes veresooni ei ole, nad toituvad difuusselt läbi lihaskoe. Kui lihas on pinges hakkab kõhr ülepinge toimel lagunema ja ongi väljasopistused ja selgroodiski song olemas. Nihkes selgroolülid suruvad selgrooarteri kanalile. Arter on aga ümbritsetud veenidega, mille kaudu toimub vere tagasivool ajust. Hüpertoonia saabki alguse just veenide kinni surumisest. Kui tagasivool on raskendatud, tõuseb koljusisene rõhk! See omakorda hakkab ajju tulevat verevoolu takistama.
 
Aju tegevust reguleerivad aju osad annavad südamele käskluse – meil ei ole hapnikku, pane vunki juurde! Süda võtab end kokku ning tekitab võimsa hüdroloogi, kuid vastusurvet ning raskendatud tagasivoolu ta ületada ei suuda ning üleliigne süsteemi tekitatud rõhk lastakse maha aordi möödavoolu kaudu üle organismi laiali. See on hea, sest vastasel korral, piltlikult väljendades, võib  peas tekkiv ülesurve lihtsalt mingid kaitsekorgid välja lüüa. Seda kõike pole mina välja mõelnud. See kõik on seadmetega mõõdetav – töötasime välja mikroanatoomilise ultraheliuuringu, mille abil on kõik pinged kaelas nähtavad ning saame jälgida ka vere voolamiskiirust. Normaalselt peaks olema vere voolamiskiirus 50cm/s, mõnedel patsientidel on see olnud vaid 10cm/s – süda küll pressib nagu jaksab, kuid blokkidest läbi lüüa ei suuda. Sellisel patsiendil on tavaliselt ka peavalud ja muud probleemid!
 
See, millest rääkisin, ei ole hüpotees ja isegi mitte meditsiiniteooria. See on mitmeaastane praktika ning tuhanded hüpertooniast vabanenud inimesed.
 
Hiljuti oli juhus. Inimesel hüppas vererõhk 300le ja kiirabi on pea igapäevaseks külaliseks kuid kergem tal sellest hakanud pole. Tegime ultraheliuuringu ning tal verevool praktiliselt puudus ehk siis inimene oli kohe saamas isheemilist insulti – tal olid kõik veresooned kinni vajutatud. Tegin talle korrektsiooni ning kohe langes rõhk 150/90le. Kaela-tserebraalteraapiaga ehk siis paljaste kätega võib maha võtta mistahes kriisi ja seda isegi siis, kui kiirabi ja süstid enam ei aita. Ongi tõestatud: kõrvaldasid põhjuse – kadusid ka tagajärjed!
 
Šišonineid on üksainus ja ta asub Moskvas. Kui inimene elab Vladivostokis, mida ta siis tegema peab?
 
– Internetist leiab minu väljatöötatud võimlemisharjutused. Neid on vaadatud miljoneid kordi ja see tähendab, et neist on reaalne abi.
 
Minu õde vabanes selle võimlemise abil turja peale tekkinud kühmust ning ta sai paremini oma pead keerata. Aega kulus mõned kuud.
 
– Hüpertoonikute seas on see populaarne teema. Kliinikusse pöördutakse aga alles siis kui kusagilt mujalt enam abi ei leia ja valud elada ei lase. Pisiasjad nagu krooniline prostatiit .. neist pole mõtet üldse rääkida, sest neist vestleme mõnel teisel korral.
 
Aleksandr Nikonov
 
http://www.shkarec.ru/2019/03/blog-post_344.html?fbclid=IwAR1-0ck2wfVIKFC9SIDyMrnX3ToWysao53e3O4fHJR3IV26afJSLqcv58Yk

Kommentaarid (3):

21.04.19 20:15 - Külaline

898ee6


21.04.19 20:15 - Külaline

898ee6


21.04.19 20:14 - Külaline

898ee6


Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda*
 

Salvesta kommentaar

Tagasi