«
»

 Uudised (25)Uudiste arhiiv
Liitu uudiskirjaga
Teie nimi:
E-mail:

Uudised

Tagasi
09/09/2018 22:27  Atlaslüli taastusprogramm
 
 
 
Allpool toodud tõlgitud materjalid on pärit St. Peterburis asuvast meditsiinikeskusest „Atlant“ ja internetist.
 
Eestikeelsete subtiitritega video: http://atlasprof.info/upload/video/atlasprof-atlant_vpa_est.mp4
 
 
Kui atlaslüli on nihkunud, tekitab see pideva surve seljaajule; kolju- ja aju närvidele, erinevatele arteritele ja veenidele jne. See omakorda põhjustab ahelreaktsioonina paljusid füüsilisi ebameeldivusi, -probleeme ja haiguseid.  Atlas on kaelalüli, mille ülesandeks on koljut hoida. Temast sõltub inimese rüht, tasakaal ning kogu selgroo liikuvus. Paigast nihkunud atlas võib põhjustada väga tõsiseid rühihäireid.
Tagajärjed: erinevad ebameeldivad aistingud, haigused (peavalu, migreen, kaelavalu, kõverkaelsus, valuaistingud seljas, selgroodiski song, skolioos, seljanärvide kahjustused, viltu asetsev vaagen, puusa- ja põlveliigeste kahjustused, meniski kahjustused, erinev jalgade pikkus jne.
 

Šveitslane Rene-Claudius Schümperli unistas sirgest rühist ja terve olemisest. Ta ei teadnud, mis on tema kannatuste põhjustajaks. Nii nagu paljusid teisigi ei suutnud tedagi aidata ametlik medistsiin, osteopaatia ja mistahes muud korrektsioonitehnikad.

Püüdes ennast ja teisi aidata, hakkas ta kahtlustama, et praktiliselt iga inimese tervisehädade ja kannatuste põhjustajaks on viltu asetsev atlaslüli. Ta avastas, et inimesi, kellel see lüli õiges asendis oleks, praktiliselt ei leidu. Teisi aidates sai ta oma kahtlustele kinnitust juurde. Iseendaga erinevaid katseid läbi viies töötas Rene-Claudius Schümperli välja meetodi mis aitas atlaslüli stabiilsel asendil taastuda. See oli läbimurdeline tehnoloogia!
Teiste koolkondade tehnikad võimaldavad korrigeerida vaid kerget nihkumist, mille suurust saab mõõta vaid kümnendikmillimeetrites.  Tegelikkuses aga on atlas paljudel juhtudel väga selgelt väljendunud nihkes. Siit tulevad ka koolkondadevahelised vaatelised erinevused, mis sageli lähtuvad vale-ettekujutusest, et atlaslüli saab liikuda vaid väga vähe ning seetõttu on täielikku taastumist võimatu saavutada.  Vastupidi - Schümperli meetod suudab tagada pehme ja täieliku atlaslüli algse asendi taastumise.
                        
Saksakeelne, ingliskeelsete tiitritega varustatud 50-minutiline video:
https://www.youtube.com/watch?v=bVUfOq0nNuk
 
 
¯¯¯
¯¯¯
Taastusprogramm „Atlas“

Programmi nimevalik ei ole juhuslik. Olles kõige väiksem selgroolüli, „kannab ta enda õlgadel“ pead, mis on temast 300 korda raskem.  Täpselt nii hoidis vana kreeka mütoloogiast tuntud titaan Atlas oma õlgadel tervet Taevavõlvi. Selle titaani auks nimetataksegi selgroo esimest kaela piirkonnas asuvat lüli atlaslüliks.
Atlase roll inimese tugiliikumisaparaadis on hindamatu ja tema üldine funktsionaalne koormus ja tähtsus on veelgi hindamatum.

Atlase pealmine pind ühendub kolju kuklaluuga ning moodustab unikaalse esimese selgroolüli liigespinna. Alumine pind ühendub teise selgroolüliga – axisega ning moodustub selgroolüli teise liigespinna. Tänu nendele kahele liigesele saame me pöörata pead, -noogutada ning- kõrvale kallutada. Need liigesed on kaetud kaela lühikeste süvalihastega. Atlases on külgmised avad, läbi millede kulgevad veresooned, mis toidavad peaaju ning närvikimbud, mis vastutavad meie kõikide organite- ja organsüsteemide normaalse töö eest. Seda tähtsaimat osa meie organismis kutsutakse kraniovertebraalseks tsooniks. Selles tsoonis tekkinud häired on eelkõige seotud esimese kaelalüli – atlase, nihkumisega ja mis tekitab kaelalihaste spasmi. Tagajärjeks on vereringe häirumine kaela veresoontes ning mehhaaniline surve närvikiududele. Tagajärjena tekivad erinevad haigused ning patoloogilised seisundid ja seda nii täiskasvanutel kui ka lastel.

Meie kliinikus välja töötatud taastusprogramm „Atlas“ on oma olemuselt unikaalne. Tänu sellele saame me väga lühikese aja vältel diagnoosida kraniovertebraalses tsoonis olevad kõrvalekalded ja muutused ning osaliselt või täielikult, läbi kaela süvalihaste vibromassaaži, taastada selle tsooni funktsionaalsuse. Seansile järgneb taastusperiood, mis kestab aasta kuni poolteist. Sellel perioodil tuleb teha regulaarseid võimlemisharjutusi ning vajadusel tarvitada toidulisandeid. Igale patsiendile antakse spetsialistide poolt konkreetsed ja individuaalsed soovitused.
 
Miks esimene kaelalüli paigast nihkub?
Kraniovertebraalsest soonis toimunud muutuste põhjused võivad olla erinevad. Kõige sagedasemaks neist on sünnitrauma. Sünnituse ajal saavad lapse pea ja kael sünnitusteedes tugeva surve ja väändumise osaliseks. Loodus on aga asjad seadnud selliselt, et kui kõik toimub loomulikul teel siis sünniprotsess ei tohiks last mitte kuidagi kahjustada.

Sünnitusabi, mille käigus „aidatakse“ lapsel kiiremini sündida, võib see „abistamisprotsess“ esile kutsuda sünnitrauma ja seda just kõige õrnemas kaela piirkonnas – kraniovertebraalses tsoonis.  Inimene, kes on sellise trauma saanud kohe oma elu alguses, võib elada, seda isegi kahtlustamata, et tema kehas olevad valud ja ebamugavustunne on kunagi toimunud atlaslüli nihkumise ja sellele järgnenud kraniovertebraalse tsooni funktsinaalsuse häirumise tulemus. Atlas võib paigast nihkuda ka olme- või sporditraumade tagajärjel. Harvad pole ka juhtumid, kus see toimub autoavarii ajal kui tugev löök tabab pead või kaelapiirkonda.


Kraniovertebraalse tsooni häirete sümptomid.

Neid on mitmeid ja nad on otseselt seotud, kas siis lihaste spasmiga, -vereringehäiretega või -survega närvikiududele.
Tagajärgedeks on:
  • Pea- ja kaela valu;
  • Rühi häired ja skolioos
  • Suremistunne jäsemetes
  • Tundlikkus ilmastiku muutuste suhtes;
  • Valud seljas ja vöö piirkonnas;
  • Valud liigestes ja jäsemetes;
  • Erinev jalgade pikkus.
  • Muutuv lonkamine
  • Rahutu uni;
  • Kiire väsimine ja agressiivsus.
Lastel on sümptomid pisut teistsugused, kuid viimasel ajal on ka lastel hakanud väga sageli esinema tugevaid ja lakkamatuid peavalusid, raskeid rühihäireid ja kõige sellega kaasnevat kiire väsimist ja agressiivsust:
  • hüperaktiivsus;
  • spastiline kõnnak (varvastel kõnd);
  • kõnehäired;
  • enurees (kontrollimatu voodimärgamine une ajal);
  • hajevil olek ja halb mälu.
Harvad pole juhtumid, kus esinevad teiste haiguste sümptomid nagu näiteks valud südame ja väikevaagna piirkonnas. Õhupuudus ja surve kõris. Need on reflektoorse iseloomuga sümptomid, see tähendab, et nad ei ole konkreetse organi haigusega seotud, vaid nad tekivad konkreetse organiga seotud, selgroo algosast algavatele närvikiududele avalduvast mehhaanilisest survest. Sellistel puhkudel on tarvis teha differentsiaaldiagnostikat ning nende organite või prgansüsteemide probleemid välistada.
 
 
Taastusprogramm „Atlas“ koosneb kolmest etapist:
 
1 etapp: diagnostika, mille käigus tehakse kindlaks kraniovertebraalses tsoonis olevad häired.  

Diagnostika toimub läbi objektiivsete kinesioloogiliste testide. Need on kohustuslikud ning praktika näitab, et ka kõige informatiivsemad. Spetsialistide poolt on välja töötadud spetsiaalne uuringuprotokoll, mis aitab diagnoosil täpsustuda. Vajadusel suunatakse patsient kaela veresoonte ultraheliuuringutele või kaela piirkonna kompuuteruuringutele.


Soovituslik on 6 kuu möödudes teha järelkontroll, mis võimaldab hinnata, millises mahus on kraniovertebraalse tsooni taastumine toimunud.
 
2 etapp: protseduur – kaela süvalihaste vibromassaaž spetsiaalse aparaadiga.
Korrektsioon toimub spetsiaalse aparaadiga ning unikaalse tehnoloogia alusel. Läbiviijaks on vastava väljaõppe saanud arst-konsultant, kes omab selle metoodika kasutuslitsentsi.
 
Protseduuri eesmärgiks on kaela lühikestel süvalihastelt pinge maha võtmine ning läbi lihaste lõõgastuse saab atlaslüli loomulikul teel oma kolju suhtes õigesse füsioloogilisse asendisse maksimaalselt tagasi pöörduda. See parandab verevoolu kala veresoontes, võtab maha „surve peas“ ning vähendab survet atlast läbivatele närvikimpudele.
Protseduuri kestus koos diagnostikaga on ca 40-45 minutit.
Patsiendi tunnetus protseduuri kestel on erinev ja see sõltub individuaalsest füüsilisest ja psühholoogilisest seisundist ning tema valulävist.
Võib tunda meeldivat soojust ja mõnusat massaaži kuni mõõduka või väljendunud valuni, mida tekitab aparaadi surve masseeritavas piirkonnas.
Patsient saab kaasa soovitused töö- ja puhkeržiimi jälgimiseks ning kohustuslikeks -võimlemisharjutuste tegemiseks ja – mineraale-vitamiine sisaldavate toidulisandite tarvitamiseks.
Peale protseduuri, perioodil kui kogu organism kohaneb atlase uue asendiga, võib esineda krooniliste haiguste ägenemist ning võib esineda valu või ebamugavustunnet piirkondades, kus seda varem esinenud pole.
Arstide-konsultantide antud soovituste järgimine aitab aga neid sümptomeid vähendada miinimumini.
 
3 etapp: taastumine
Taastumisperioodi pikkuseks on 1 kuni 3 aastat ning sel perioodil tuleb järgida kõiki arsti poolt antud soovitusi ja seda nii võimlemisharjutuste kui ka mineraalikomplekside näol.
Võimalusel tuleks käia järelkontrollis, mis võimaldab hinnata tehtud protseduuri efektiivsust. Harvadel juhtudel (2-3% juhtudest) tehakse lisaseanss, mis on tasuta.
 
Tulemused
Inimese organismis on käivitunud taastumisprotsessid.
Praktiline kogemus näitab, et peale esimest protseduuri taastub kraniovertebraalse tsooni funktsionaalsus 90% juhtudest ning patsient on suuteline objektiivselt ning teadlikult oma kehas toimuvaid muutuseid jälgima. 7-8% juhtudest on sellised, kus kraniovetrtebraalse tsooni funktsionaalsus on taastunud, kuid patsient ei suuda oma organismis toimunut hinnata. Siin aitab arst-konsultandi poolt tehtav järelkontroll. 2-3% juhtudest on need, kus kraniovertebraalse tsooni funktsionaalsus ei ole täielikult taastunud ning tarvis läheb kordusprotseduuri.

Inimese organism on suuteline ennast ise taastama. Kõik arsti poolt taastumisetapiks antud soovitused aitavad organismil kiiremini ning kvaliteetsemalt taastuda.
Kraniovertebraalse tsooni taastumise positiivseks reaktsiooniks on see fakt, et erinevad kaasnevad kroonilised haigused kulgevad edaspidi kergemalt ja nende ägenemine toimub üha harvemini. Märgatav on organismi üldseisundi paranemine ja seda nii füüsilisel kui ka psüühilisel tasandil.
Inimeste poolt antud tagasiside kohta saab vene keeles lugeda: siit.

Vastunäidustused
  • Hemofiilia
  • Skisofreenia ja maniakaal-depressiivsed seisundid
  • Inimesed, kes pidevalt või periooditi tarvitavad tugevatoimelisi psühhotroopseid preparaate: antidepressandid, trankvilisaatorid, sedatiivsed preparaadid jne.
  • Narkootiline-, toksiline- või alkohoolne joove.
  • Hüpertooniline kriis.
  • Veresoonte tromboos.
  • Traumajärgsed ägedad perioodid.
  • Kaela piirkonnas olevad nahavigastused.
  • Akuutsed onkoloogilised haigused. Siin tuleb eelnevalt konsulteerida onkoloogiga.
  • Silma kristallkeha operatsioon (protseduuri ei või teha enne 6 kuu möödumist, tingimusel, et silmaga on kõik korras)
  • Silma võrkkesta irdumine
  • Ägedad nakkushaigused. Protseduuri võib teha peale haigusest tervenemist.
  • Rasedus (mistahes trimester). Protseduuri võib teha peale sünnitust.
 
Kui teil on küsimusi või teil on soov programmi „Atlas“ läbimiseks oma kodulinnas, helistage meie konsultantidele ning te saate kõikidele oma küsimustele vastused.
Kõikidele, kellel on olnud insult! Tarvis läheb: MRT ülesvõtteid + arsti otsus;  kaela veresoonte ultraheliuuring, silmaarsti läbivaatus – silma põhjad ja -võrkkest; kardioloogi otsus.

Sclerosis multiplex – haigetega on positiivne kogemus olemas ja juba seansi ajal on märgata aju vereringe paranemist.  Kõik sõltub aga patsiendi seisundist ning sellest, kui kaugele on haigus arenenud.

Eestikeelsete subtiitritega video: http://atlasprof.info/upload/video/atlasprof-atlant_vpa_est.mp4

Meditsiinikeskus „Atlant“.
Sankt Peterburg
ulitsa Ivana Tsernyh, 1
metroopeatus „Narvskaya“
+7 (812) 982-16-90
http://mcatlant.ru/departments/vosstanovitelnaya-programma-atlant/

 
¯¯¯
Mis toimub lapsega sünnituse ajal? Lapse pea hakkab välja tulema ja kohe peale järgneb tema keha. Sel hetkel, kaela piirkonnas, mõjuvad lapse kehale pea keeramine ja tugev surve ning ka väike venitus. Selle pööramise käigus nihestatakse esimene kaelalüli – atlas. 98% sünnitustest toimub just selliselt ja sellise sünntusprotsi käigus nihkub atlas omalt kohalt 1 või rohkem millimeetrit. Kui nihestus on rohkem kui 4 mm siis  aastaseks saamisel võidakse lapsel diagnoosida tserebraalparalüüs. Varasemalt on seda probleemi keeruline kindlaks teha.
Kui atlase nihestuse ulatus on 1 – 4 mm, mis on selle tagajärjeks? Kui lihased, mis vastutavad atlase õige asendi eest, lähevad krampi siis samal hetkel toimub peaaju verega varustava kontuuri koomale surumine sest selgroo arter ja unearterid läbivad atlast (atlas surub arteritele ja nende vere läbilaskevõime väheneb). Aju saab vähem verd ja seetõttu ka vähem toitaineid ja hapniku. Aju veresooned ahenevad ning ta satub koroonilisse toitainete- ja hapnikunälga. Loomulikult ei saa ka teised peas asuvad organid piisavalt toitaineid ja hapniku. Kui selline laps jõuab kooli ikka määratakse talle juba prillid.
Pärast sündi hakkab laps maailma avastama. Lapsed kellede aju on hapnikunäljas, hakkavad hiljem kõndima ja rääkima. See on juba põhjus häirekella löömiseks, kuid vanemaid jätab see enamasti ükskõikseks, kuid asjata – tegu on väga tõsise probleemiga. Sellega ei kaasne mitte ainult prillid esimeses klassis. Selgroog on tervikorgan. Kui seal esimene lüli paigast nihkub, kutsub see esile ahelreaktsiooni – esimesele järgneb teise lüli asendi muutus, siis kolmas lüli jne. Koormus erinevatele selgroolülidele pole enam õige ja kui laps kooli minnes saab oma õlgadele veel mitmekilose koolikoti, toimub tal kogu kooliaja vältel aktiivne skolioosi areng. 10. – 11. eluaastaks on lapsel välja arenenud tugev skolioos. Teismeealisel on juba selgelt välja arenenud skolioos, õlad ja ei asetse ühel kõrgusel, vaagen on viltu ja „üks jalg on lühem kui teine“ ja seda isegi kuni 2 cm või isegi rohkem. Vanemad sageli ei tea sellest midagi ning peavadki seda lapsele iseloomulikuks kõnnakuks – vanaisa või vanaema kõnnak oli ju samasugune – ju on tegu geenidega vms.
Kui see inimene on saanud 20seks siis ahenenud veresoonte tõttu võivad tal tekkida pidevad peavalud.
Kui tegemist on naisega ja ta jääb rasedaks siis 9 kuud last kandes kasvab tal pidevalt surve selgroole ja kui selle asend pole õige siis võib selgroos oleva ülepinge tõttu tekkida selgroodiski väljasopistumine. Peale sünnitust kannab naine last veel 3 aastat või isegi rohkem süles… Siis järgneb teine rasedus ja võibolla kolmaski…
Aju on inimkeha kõige olulisem organ ja kui ta ei saa piisavalt toitaineid ja hapniku, saadab ta südamele signaali, et ta vajab abi. Süda, püüdes ajju rohkem verd pumbata, suurendab veresoontes survet. Ongi kõrgvererõhu tõbi olemas.
40 aastane inimene – prillid 20 aastat, 20 aastat peavalusid, lisaks valutab selg, osteokondroos, diski prolaps, vererõhk hüppab üles ja alla ning  varsti võib ta hakata tajuma jäsemetes suremistunnet (selgroodiskide vahelt väljuvates närvikiududes on tekkinud kahjustused).
40ndaks eluaastaks pole veresoonte seinad enam nii elastsed kui nooruses. Kui nüüd vererõhk ka veel hüppab siis sooned ei pea sellele survele enam vastu ja lõhkevad ning 45. - 50. eluaastast alates hakkab kollitama infarkt ja insult.
Selline näeb välja keskmise statistilise inimese, kellel on olnud atlaslüli nihestus sünnitraumana, elulugu.
 
 
¯¯¯
 
Kui atlaslüli korrektuur on tehtud, kuidas edasi?
 
Palju õnne ja head tervist! Te tegite algust taastusprogrammiga „Atlas“!
Äsja tehti teile aparaatse vibromassaaži seanss, mille eesmärgiks on kaela atlas-axis lülie funktsionaalsuse taastamine. Need kaks kaelalüli tagavad pea normaalse liikuvuse. Atlase õige asend on organismi jaoks loomulik ning tavaoludes püsib see normaalsena kogu eluaja vältel.*
Pea ja atlaslüli õige asend loob tervise taastumiseks ning tugevnemiseks soodsa olukorra. Mis ikkagi hakkab pärast seanssi toimuma?
Teie keha hakkab taastuma. Ta avastab ise probleemid ning kõrvaldab need. Aeg-ajalt te tunnete selle protsessi toimumist füüsiliselt! See toimub sellepärast, et keha taastumisega kaasneb sageli füüsiline ebamugavustunne, mis võib end väljendada läbi valu, -jäsemete suremistunde, -lihaspinge,- iivelduse ja -suurenenud väsimuse. Keha isetervenemine nõuab jõudu ja energiat – tegemist on pideva aktiivprotsessiga. Protsessi kulg on igal inimesel individuaalne ja see sõltub juba olemasolevatest kahjustustest ning elujõu varudest.
Pidage esimese kuu aja jooksul päevikut - võtke paberileht ja kirjutage selle ühele poolele paari sõnaga kõik see, mis läks paremaks ja teisele poolele see, mis on läinud paremaks ning võtke see paber kontrollvisiidile kaasa.
Ärge unustage, et te olete võibolla terve oma elu vältel või mõne elu jooksul saadud trauma tõttu pikemat aega ringi liikunud nihkes oleva atlaslüliga. Selle aja vältel võisid kehas tekkida väga tõsised probleemid, sest tema ebaloomulik asend on põhjustanud palju pingeid ning need omakorda on viinud teiste või kolmandate probleemide tekkimiseni. Selle kõige tõttu vajab teie organism taastumiseks teie abi.
Kui teete lisaks mõningaid lihtsaid protseduure siis on teie võimuses oma tervise taastumist väga tugevalt kiirendada. Need on: massaaž, võimlemine ja veeprotseduurid ja seda loomulikult siis kui pole tegemist mõne vastunäidustusega. Massaaži puhul aga öelge oma massöörile kindlasti, et ta tegeleks ainult lihaste lõõgastamisega. Igasugused selgroo ja kaela „murdmised“, väänamised ja raksutamised võivad tehtud töö nullida. Keha peab ise taastuma.
*Siin peetakse silmas igapäevast elu. Pea- ja kaela piirkonda rakendatavad jõuvõtted ning ebaloomulikud asendid ning traumad võivald sõltuvalt nende tugevusastmest seda tsooni kahjustada ning põhjustada selgroolülide nihkumist, atlaslüli sealhulgas,  ning sidemete rebenemist.
 
Vitamiinid ja mineraalid
  1. Kremni + või KalMag (http://bhplus.ru/#/kalcium) -  Siin ei ole juttu apteegilettidel pakutavatest klassikalistest kaltsiumitest-magneesiumitest. Kaltsium, magneesium, räni ja teised mikroelemendid peavad olema vesilahustuvad või juba ioonilises vormis ehk siis kergelt omastatavad.  
Täiskasvanutele 1x päevas, 2-4 tundi pärast sööki. Konkreetsete preparaatide puhul tuleb 1 teelusikatäis pulbrit valada üle 100 ml keeva veega ning seejärel valatakse juurde külma vett kuni 200 ml täitumiseni.
2. Granuleeritud letsitiin – 1 teelusikatäis 2x päevas koos toiduga.  
3. C vitamiin – 1g päevas.
4. Linaseemne õli või mõni teine omega-3-6-9 rasvhapete allikas. 1 supilusikatäis päevas.
5. Vitamiin E – täiskasvanutele 1x päevas 400 IU.
6. Mineraalide-vitamiinide kompleks. Aitab tasakaalustada organismi mikroelementidega varustatust ning parandab  kaltsiumi, magneesiumi, raua ning teiste makroelementide omastatavust.
7. Naised vanuses 40 aastat ja rohkem – tarvis on võtta isoflavoone või leida mõni teine fütoöstrogeenide allikas.
Minimaalne vitamiinide-mikroelementide kuur kestab vähemalt 45 päeva.
 
Võimlemisharjutused
Järgnevaid võimlemisharjutusi on soovitatav teha 2x päevas – hommikul ja õhtul. Kõiki harjutusi tehakse järjekorras ning vähemalt 2-3 kordust.
  1. Paigalkõnd 30-40 sammu. Põlv tõuseb puusaga samale joonele või kõrgemale.
                                            
  1. Keha painutamine toenglamangust. Pead hoida vabalt ja normaalselt – mitte painutada pead kuklasse või pressida lõuga vastu rinda.
                                    
  1. Istu põrandale. Jalad sirged, käed paralleelselt kehaga ja toetuvad puusade juures vastu põrandat. Sõrmed suunatud jalataldade suunas. Jalgu põlvedest painutades, tõsta keha vaagnast üles. Proovi moodustada sirgjoon – selg-puusad-vaagen. Pead hoida vabalt ja normaalselt – mitte painutada pead kuklasse või pressida lõuga vastu rinda.
 
Vältida mistahes pea ringitamist.
 
Võimlemine aitab kehal taastuda. Mistahes mõõdukas liikumine parandab vereringe tööd ja -rühti. Võimlemine aitab lihaspingel vabaneda ja läbi selle hakkab vähenema valu sündroom. Korsetilihased tugevnevad, lähevad taas toonusesse ning  organismi vananemisest tingitud lõtvumine pidurdub. Võimelge vähemalt 2 korda päevas. Vältige pea ringe ja tegevusi, mis põhjustavad ülekoormust või -pinget kaelas!  

Massaaž
aitab parandada vereringet lihastes, sidemetes ja liigestes. Lõõgastuvad pinges lihased, väheneb valu ning kiirenevad keha kahjustunud struktuuride taastusprotsessid. Püüdke igapäevaselt kaelale teha kerget enesemassaaži – hõõruge kaela käeservadega. Samuti masseerige käsi ja jalgu. Kui tekib seljavalu siis laske teha kerget ja lõõgastavat massaaži – massöörile tuleb öelda, et pinges kohtade „lahti vajutamist-raksutamist-tõmbamist“ ei tohi teha – ainult lihaste lõõgastamine. Mistahes manuaalteraapia kaela piirkonnas on täielikult vastunäidustatud, kuna see tavaliselt ainult süvendab selgroo ebastabiilsust ning võib loodetava kasu asemel hoopis kahju põhjustada. Veeprotseduurid, ujumine, saun on väga sobilikud kui pole arstipoolseid vastunäidustusi.  Ujumine aitab keha korrastada, aktiveerib hingamist ja vereringet. Saun aitab pinges lihaseid lõõgastada, parandab vereringet ning väljutab toksiine.
Ujumise ajal tuleb jälgida õiget tehnikat – kaela ei tohi hoida pingeasendis. Kui ujumisvõimalus puudub siis on head ka kuum dušš ja -vann.
Väga tähtis on hoida õiget veerežiimi. Vesi on inimkeha- ja iga tema raku põhikomponent ja üheks tema põhiülesandeks on toksiinide väljutamine. Jooge puhast vett! Vajadusel kasutage veefiltrit. Normaalseks ööpäevaseks veekoguseks on 30 ml 1 kg kehakaalu kohta.
Kvaliteetne puhkus
Järgige unerežiimi (keha- ja magamisruumi ettevalmistus ja kindlad kellaajad). Magamine ja väljapuhkamine on kohustuslik! Pidage meeles, et meie keha taastub ainult une ajal!
 Ärge unustage ka päevaseid puhkepause. Keerake 3 saunalina rulli. Asetage üks kaela alla, teine otse naba alla ja kolmas põlvede alla ning lebage selliselt 3-4x päevas 10-15 minutit. Kui muinasjutus on kõik võimalik siis tänases päevas pole keha ühe ööga võimeline taastuma (kuigi ju tahaks?).

Kui kodus on olemas Kuznetsovi aplikaator või mõni teine sarnane toode, siis võib need asetada käterätirullidele peale – nõelad aitavad pinges lihastel lõõgastuda.
    
Kuznetsovi aplikaatori ja Ljapko aplikaatori kohta leiad rohkem infot siit: https://vitateka.ee/et/aplikaatorid/1478-kuznetsovi_n_elad_aplikaator_56_kiles.html
 
ja siit: http://www.lerson.ee/?ln=ee&cat=18
 
 Taastumine nõuab aega ja eesmärgistatud jõupingutusi. Te peate meeles pidama seda, et ilma regulaarsete koormusteta ei taastu keha mitte kunagi! Atlaslüli õige asend loob soodsad tingimused tervise taastumiseks – kasutage seda võimalust! Kui teil on kroonilised haigused siis ärge jätke nende ravi sinnapaika. Tarvis on meeles pidada, et atlaslüli õige asend aitab kehal tekkinud probleemidega kiiremini hakkama saada ja see tähendab omakorda seda, et ka ravi muutub efektiivsemaks. Imed juhtuvad vaid siis kui inimene ise nende tulekule kaasa aitab.
 
Täpsema informatsiooni saamiseks ning kui tekivad protseduurijärgsed raskused, võib helistada patsiendi toe telefonile +7 (968) 191-71-13 (E – R) kella 9 – 18 Moskva aja järgi). Pöörduge meie spetsialistide poole kui vajate nõuannet või tekkisid küsimused.
Tasuta telefon Venemaal: 8 (804) 333-16-90;
Telefon Sankt-Peterburis: + 7 (812) 982-16-90
e-post: info@atlasprof.info
www.atlasprof.info
 
Kui olete end registreerinud kodulehel taastusprogrammi «Атлант» siis peab teie meilboxi saabuma vastavasisuline teade lehelt: www.atlasprof.info. Sellest hetkest alates tuletame me teile regulaarselt meelde soovitatud taastusmetoodikate täitmise vajalikkust. Vajadusel anname ka lisainformatsiooni.
Palume teid aktiivselt osaleda oma organismi taastusprotsesside toetamises ja tulemused ei lase end kaua oodata.
Taastusprotsess nõuab teie aktiivset osalust!
Soovime teile, teie teekonnal parema tervise poole, edu ja järjepidevust!
¯¯¯

 
 

Tapja-song. Kuidas vabaneda hüpertooniast ja osteokondroosist ilma ravimiteta?

Artikkel ajalehest „Argumentõ i Faktõ“: Еженедельник "Аргументы и Факты" № 24 14/06/2017
Täna tapab isiklik kael rohkem inimesi kui onkoloogilised haigused.
 
Aleksandr Šišonin väidab: «Mõned kuud harjutusi tehes ja vererõhutabletid võib unustada“
 
Ei usu? Paljud  Šišonini patsiendid väidavad aga vastupidist ja on vabanenud raskest hüpertooniast ja ka osteokondroosist ning teistest ebameeldivustest. Nad teavad, et targem on õigesti kaela liigutada kui elu aeg peotäite kaupa mõrudaid tablette neelata ning elada koos alalise infarkti-insuldi hirmuga.  
Kaela peab liigutama targalt! Dr. Šišonin on selleks tarbeks välja töötanud terve harjutuste kompleksi „kaela-tserebraalteraapia“, mida võib vajadusel täiendada harjutustega vastavatel seadmetel.  

Atlas – tapja № 1

Julia Borta: probleemid kaelas ja kõrge vererõhk – milline on nende vaheline seos?
Aleksandr Šišonin: Vanusega kaela lülid nihkuvad ning hakkab arenema skolioos ja osteokondroos. Peaaju toitvad veresooned pressitakse kokku ja seetõttu langeb aju hapnikuga varustatus ning ta annab südamele käskluse – suurendada kokkutõmmete tugevust ja -sagedust. Vererõhk tõuseb ning aju verega varustatus paraneb. Kui aga süda on nõrk ning ei jaksa suuremal koormusrežiimil tööd teha, annab aju käskluse kapillaaridele: „Tõmbuge kokku!“. Selle tõttu on hüpertoonikutel sageli käed ja jalad külmad. Kui kapillaarid sõna ei kuula antakse neerudele käsklus: süsteemis on tarvis hoida kõrgemat rõhku - vee väljutamine  keelatud!  Vastavalt sellele kuidas aju hapnikunälg kasvab (osteokondroosi ju keegi ei ravi!), muutub vere biokeemiline koostis ning kasvab glükoosi hulk – kusagilt ju peab aju toitu saama! Kui kõik reservid on ammendatud, saabub insult. Kui aga õigeaegselt võtta kaela veenidelt ja arteritelt surve maha, läheb vererõhk normi ise, ilma tablettideta!
 
- Millest tekib surve veresoontele?
- Osteokondroos on seotud traumaatiliste ja stressifaktorite kogunemisega kaela piirkonda. Iga närvivapustus ja üleelamine tekitab kaelapiirkonna lihaste spasmi – me tõmbame enesekaitseks pea õlgade vahele. See on evolutsioonilise tekkega reaktsioon, sest kiskja haarab oma ohvrit alati kaelast. Kaela ja rinnakupiirkonna lihastesse tekib spasm, vere mikrotsirkulatsioon ja kudede toitainetega varustamine on häiritud. Selgroodiske ja lülisid paigal hoidvad lihased muutuvad lõdvaks või tõmbuvad krampi ning selgroog muutub ebastabiilseks ning hakatakse kokku pressima suuremaid veresooni. Pidevalt tekib juurde mikrotraumasid. Oleme väljatöötanud kõrgtäpse kaela veresoonte ultraheliuuringu metoodika, mis võimaldab näha, kus ja kui suures ulatuses on veresooned kokku pressitud ja see näitab, et kõikide hädade tekkimise kõige sagedasem süüdlane on esimene kaelalüli – atlas.  
- Miks just tema?
- Talle langeb tavaliselt maksimaalne koormus ja ta on koljuga vahetus seoses ja aja jooksul tekib pingete tõttu ka selles liigeses kulumine. 70% hüpertoonikutest on tüüpilised kaebused: ärgates tunnevad nad end kohutavalt, vererõhk on üleval juba kell 5 hommikul aga kui nad tõusevad ja ringi liiguvad siis hakkab neil parem. Asi on aga selles, et kui inimene magab ja seda eriti veel kõrge padja korral, läheb atlas nihkesse ning surub veresoontele. Kui ennast veidi liigutada siis situatsioon veidi muutub. Võib aga juhtuda ka nii, et atlas oma õigesse asendisse tagasi ei tule ja see võib olla hüpertoonilise kriisi või insuldi põhjustajaks.

Koorevõi ei ole kahjulik

- Kust tuli taipamine, et kõige selle taga on atlas?
- veel 2002. aastal mõtlesin ma, kuidas aidata kuidas aidata kaela piirkonna lülivaheketta väljasopistuse ehk lülivaheketta songaga haigeid. Kaelas asub peen ja keeruline struktuur - üks manuaalterapeudi vale liigutus ja inimene on elu lõpuni invaliid. Mul õnnestus välja töötada pehme metoodika, mis võimaldab pikkamööda tungida kohta, kus lihased on spasmis, võtta neilt blokeeringud maha ning valusündroom kõrvaldada. Lisaks veel spetsiaalsed rehabilitatsiooni-seadmed. Väga rasked patsiendid hakkasid tervenema. Enamasti on tegu aga elatanud inimestega. Ühel hetkel hakkasid nad taas minu juurde tulema ja kurtsid, et midagi on ravimisega viltu ning kaebasid halva enesetunde üle – oleme ju kogu oma elu hüpertooniaravimeid võtnud. Siis tekkis selgus – veresooned läbivad ju kaela! Ma ju vabastan ka neid pingest, mitte ainult pitsunud närve. Verevoog paraneb ning aju ei sunni südant enam nii tugevalt verd pumpama ja ma lõpetasin patsientidele ravimi andmise.
Minu lemmikpatsient Lidia Mahonova – tuntud lastearst-onkoloog – sattus minu juurde 86 aastaselt. 4aastat tagasi jäi ta kaelapiirkonna selgroo songa tõttu  täiesti liikumatuks ning tarvitas 15 erinevat vererõhupreparaati. Operatsiooni talle kõrge vanuse tõttu teha ei saanud. Hakkasin temaga tööle. Ta hakkas uuesti käima ning lõpetas ravimite tarvitamise ja vererõhk on 120/80! Hiljuti tähistasime me tema 90ndat sünnipäeva.
Ma veendusin: sellist haigust nagu „hüpertoonia“ pole olemas. Enamasti on tegu kaela osteokondroosiga ja ainult 5% hüpertooniast on tingitud neerupealiste-, kilpnäärme- ja neerude patoloogiatest. Inimesed aga „istuvad“ aastaid tablettide otsas ning nende doosid aina kasvavad sealjuures on südamele-, ajule- ja neerudele mõeldud preparaadid väga mürgised. Statistika on aga kurb – umbes 1 miljon inimest Venemaal hukkub hüpertooniast tingitud infarktide ja insultide tagajärjel.  Enamikel juhtudel on aga tarvis vaid atlas pingest vabastada! 
- Kas teie väljatöötatud võimlemisharjutusi võib ka iseseisvalt teha?
- Võib, kuid kui kuu aja jooksul resultaadid puuduvad siis tuleks abi saamiseks pöörduda professionaali poole. On võimalik, et esimene selgroolüli paikneb selliselt, et teda ei saa pingest vabastada ja siis universaalne meetod ei tööta.
- Dieet? 
- Kõik sõltub sellest kui palju reserve on organism aju normaalseks verega varustamiseks ära kulutanud. Mõnikord takistavad normaalset verevoolu veresoontes asuvad aterosklerootilised naastud. Siis tuleb toitumisrežiim valida vastavalt vere biokeemilisele analüüsile. Muideks, koorevõi ei olegi vanematele inimestele nii kahjulik kui arvatakse. Sageli tuleb selle kohta lausa „retsept“ välja kirjutada! Minu patsiendid kutsuvad sellist taastusravi vanadusevastaseks vaktsiiniks. Nad tunnevad end noorematena, vastupidavamatena ning tugevamatena.
https://www.youtube.com/watch?time_continue=5&v=qT4jZmeXw0U
 
¯¯¯
Atlase vabadus ehk kuidas vastsündinutel kaelad murtakse.

Vanas roomas murti orjataride vastsündinud lastel teadlikult kaelad selleks, et nad kasvaksid üles allasurututena, pidurdatutena ja vaegarenguga. Spetsiaalse väljaõppe saanud inimene tuli orjatari lapse juurde ning õpetatud metoodika alusel murdis tema kaela. Mis toimub meie päevil ja meie maailmas?
Alates 1950 aastatest juurutati ka Nõukogude Liidus sisse sünnitusabi metoodika, mis väga sageli tekitab vastsündinutel kaelalülide traumasid.
Väljavõte neuroloog A.J Ratneri monograafiast «Поздние осложнения родовых повреждений нервной системы» (Närvisüsteemi hilised sünnitraumade järgsed kahjustused)
(Kaasani ülikooli väljaanne, 1990).
Lk.15: «Üldises sünnitusabi protsessi praktikas pööratakse loote pead ja sellega põhjustatakse kalalülidele ülemäärast pinget. Just sellel hetkel on tavaliselt kuulda raginat ja murdumise häält.»
«Juhendis mitte kirjas olev, kuid praktikas sagedasti kasutatav võte, mille puhul on vältimatu loote peast tõmbamine, selleks, et ka keha saaks välja tulla, kujutab endast ohtu selgroo arterile»
Esimene kaelalüli — Atlas – on traumeeritud enam kui 90% inimestel. Valesti paiknev Atlas surub arteritele, seljaajule ning närvidele ja sunnib kogu keha seaduma vastavalt sellele, kuidas pea on asetunud.  Käivitub tugi-liikumisaparaadi kompenseeriv moondumine. Surve arteritele takistab aju verevoolu, põhjustab tähelepanu hajumist, teadlikkuse langust, mäluhäireid. Tekib peavalu ja pearinglus. Lastel täheldatakse tähelepanu vähesuse sündroomi ning hüperaktiivsust.
Nagu näitavad statistika ja uuringud, siis esmane Atlase nihestumine toimub sünnitusmajas, sünnitusprotsessi käigus. Sünnitusel osalevate jõudude disbalanss põhjustab ülemäärast survet selgroole ja seeläbi lähevad nihkesse selgroo kõhrestruktuurid ning avaldatakse survet seljaajule Edasises elus aga mistahes tekkiv trauma vaid süvendab Atlase asendi muutust. Isegi keisrilõikega sündinud lastel täheldatakse Atlase traumaatilist blokeeringut ja kesknärvisüsteemi kahjustusi.
Vanas roomas murti orjataride vastsündinud lastel teadlikult kaelad selleks, et nad kasvaksid üles allasurututena, pidurdatutena ja vaegarenguga. Spetsiaalse väljaõppe saanud inimene tuli orjatari lapse juurde ning murdis tema kaela. Seetõttu polnud Roomas ülestõuse. Ülestõusu organiseeris vaid Spartacus, kes sündis vabana, sest tema kael polnud murtud!
Täna kujutavad enamus naisi ette vaid sünnitusmajas sünnitamist…
Proovige hankida sünnitusmajade sünnitustraumade statistikat ja siis proovige saada veel sünnitusmajas infektsioonidesse nakatumiste statistikat ja siis veel vaktsineerimiskahjustuste statistikat… Te ei saa seda. Enne avaldatakse mõni sõjasaladus kui see statistika. See on salastatud statistika. Nende statistiliste numbrite avaldamine, mis sünnitusmajades toimuvat rassi-rahvuse hävitamist  kajastab, paiskaks inimesed õudusesse.
Perestroika-aastate alguses, kui sünnitusmajad olid praktiliselt tühjad, rääkis üks naine mulle järgmise loo: oma lapsega sattus ta lastehaigla vastsündinute palatisse ning sinna toodi neljandast sünnitushaiglast vastsündinu diagnoosiga: kaelalülide kahjustus. Laps pandi voodile ning tema kaela alla asetati kahjustatud lülide fikseerimiseks spetsiaalne tugi. Tunni möödudes toodi samast haiglast järgmine laps ja sama diagnoosiga; kolme tunni möödudes veel üks keisrilõikega sündinud laps ja diagnoos ikka sama. Veel tund ja veel üks laps – voodi, kaelatugi ning samas astus sisse üks arst küsimusega: „Kas see on ka neljandast sünnitushaiglast?“ - „Jah, on küll…“ – «Teda ei pane siia palatisse, tal on kopsupõletik!“ Kõik oli väga lihtne – kui neljandast haiglast, tähendab, et kaelatrauma… ning alles hiljem selgus, et see laps kaelatuge ei vaja, sest tal on kopsupõletik!!! Mitte keegi arstidest ei tõstnud häiret, et mis põrgu teil seal neljandas sünnitushaiglas toimub, kui sealt nagu konveierilt tuleb vigastatud kaeltega lapsi!? See oli üks päev selles lastehaiglas, ainult need fikseeritud juhtumid ja ainult see, neljas haigla! Mitu last sellest haiglast saadeti koju, ning kellede kaelakahjustus polnud nii selgelt väljendunud? Pärast aga hakkab pihta: vale kaelalülide asetuse tõttu ei saa aju piisavalt toitu ja hapnikku, soolestik ei tööta nagu peab, kopsuprobleemid, koliidid, arengus maha jäämine jne.
Kas märkasite: kaelatrauma oli ka keisrilõikega sündinuil! Kuidas neil selline asi juhtuda sai??? Keegi käis kaela murdmas…?
Mulle rääkis üks manuaalterapeut, et kui tema hallata antaks üks sünnitushaigla, siis ta garanteerib, et selles haiglas ei sünni ühtki tserebraalparalüüsi diagnoosiga last! Muide, diagnoosi „laste tserebraalparalüüs“ alla aastastele lastele ei panda!!! Vastuabinõud on aga tarvis kasutusele võtta koheselt – ainult sellest on reaalne abi! Mulle on silma jäänud numbrid: Jaapanis ravitakse terveks 97% laste tserebraalparalüüsi juhtudest, Venemaal jääb 97% juhtudest ravita… Milles asi, kas puudub raha, et inimesed Jaapanisse õppima saata või hakkab sellest mõne tippametniku äri kahju kannatama, kui inimesed terved on?
Tuttav „kondiväänaja“ rääkis kurvastusega sellest, et sünnitushaiglates puuduvad sellised spetsialistid nagu „kondiväänajad“, ent kunagi olid nad ju olemas - külatargad-baabad - kes sünnitust vastu võtmas käisid, oskasid kohe ka kaela uuesti paika panna. «Mina ju NÄEN, kuidas vastsündinul on olukord pea ja selgrooga… Ma näen kohe ära selle, mida on tarvis teha“, – need sõnad on „kondiväänaja“ suust, kelle juurde minu nähes toodi kanderaamil inimene ning  tagasi koju kõndis ta juba omal jalal. Vot see on SPETSIALISTI arvamus! Selliseid spetsialiste kahjuks sünnitusmajades ei tööta ja seetõttu sünnitusel tekkivad kaelatraumad jäävad märkamata (kui muidugi pole tegu silmnähtava moonutusega)!!! Niisiis on situatsioon järgmine: sünnitusabi metoodika viib vastsündinute kaelatraumade tekkimiseni, kuid MITTE KEEGI SEDA EI NÄE, sest puuduvad vastavad spetsialistid. Samuti ei näe keegi sellekohast statistikat, sest see on sõjasaladus, see on selle sõja saladus, mida peetakse omaenda rahva vastu…

 
 
Sünnitrauma
D.D Sokolov

Töötades 80ndate aastate algul kuurorti polikliiniku rehabilitatsiooniosakonna juhatajana, osalesin Nõukogude Liidu neuropatoloogide seminaril, mis peeti Balneoloogia instituudis. Seal pidas loengu ka tol ajal kõige noorem professori tiitliga teadlane, Kaasani Ülikooli arstide täiendõppe laste neuroloogia kateedri juhataja Aleksander Jurjevitš Ratner.
Täna on tegemist maailmanimega teadlasega. Tänu temale ja tema koolile on vene neuroloogiateadus saanud üheks eesrindlikumaks kogu maailmas. Tollel seminaril käsitles tema ettekanne sünnitusel tekkivaid kaelatraumasid. Nii N. Liidus, kui ka välismaal oli tegemist praktiliselt tundmatu maaga. Konverentsil  ja oma esimeses raamatus «Шейный остеохондроз» (Kaela osteokondroos) rääkis professor Ratner sellest, et peavalud, pearinglus, nägemis- ja kuulmishäired, valud südames, arteriaalse vererõhu tõus ning paljud teised haigused on seotud selgroo kaelapiirkonna osteokondroosiga ning sünnituse käigus saadud kaela traumaga.
Tema ettekanne tekitas minus šoki ning määras kogu minu edasise professionaalse tee. Konverentsi vaheaegadel toimus midagi seni olematut. Kired olid üles köetud ja need olid tõsised. Keegi ei tahtnud uskuda, et probleemide põhjus ei peitu mitte peas, vaid kaelas. Teadlased jagunesid kolme leeri. Nooremad mõistsid, et Ratneril on õigus. Teised, kes Ratnerist aru said, vaikisid, kuna sellise lähenemisnurga tõttu oleks tulnud hüvasti jätta tuhandete peaaju patoloogiat käsitlevate töödega, milledele oli juba eelarvest raha eraldatud. Kolmandad olid aga kategooriliselt kõige vastu, mida Ratner ütles, sest oleks ju tulnud kogu maa senine sünnitusabi süsteem tunnistada suutmatuks või lausa kahjulikuks.
2001. aastal ilmus G.P. Samaratski brošüür. «Причина болезни – родовая травма» (Sünnitustrauma – haiguse põhjus). Sellest on näha, et Ratneril oli 100% õigus. Ta toob välja tapva statistika: piisab 10-15 minutilisest aju hapnikuvaegusest, sellest, et tema funktsioneerimine saaks kahjustatud. Neuroloogiliselt terveid lapsi pole olemas. 70-80% lastest on häired seljaaju kaelapiirkonnas ja 35-40% on häired rinnaku ja vööpiirkonnas. Praktiliselt väljendub see aga tuleviku-peavaludega ning lapse 8-9. eluaastaks põhjustab märgatavaid patoloogilisi muutuseid tema erinevates organites.
Lastel tekivad raskused õppeprogrammide omastamisel, neil on probleeme kuulekusega ja nad kalduvad käituma mitteadekvaatselt. See aga pole enam tööpõld õpetajatele ning psühholoogidele. Neid lapsi peab ravima, mitte kasvatama. Tõin välja vaid osa kõige enamlevinumatest kaebustest, mille põhjustajaks on selgroo kaela piirkonna patoloogiad. Kui kahjustada on saanud vöö-piirkond, kaasnevad sellega probleemid soole-seedetraktiga. Tekkida võib väljaheidete pidamatus, lampjalgsus, puusaliigeste düsplaasia jne.
Kui kasvõi veidikene on kahjustunud mõlemad selgroo piirkonnad, mida ka praktikas sageli näha on – siis on kõik…! Sekeletilihaste ebasümmeetrilise arengu tõttu kannatab rüht ning tekib skolioos. 1991. aastal uuriti 3000 last ning 98% juhtudest avastasime me tugi-liikumisaparaadi kahjustused. See langeb praktiliselt kokku sellega, millest on kõnelenud ka professor Ratner. Kas teadsite, et lapsepõlve enurees = meestel varajane impotentsus ja naistel varajane frigiidsus.  Lastel tekkiv sagedane nina verejooks on omalaadne „väljalaskeklapp“, mis tekib selgroo kaelapiirkonna kahjustusest tekkiva ajusisese rõhu tõusu tõttu.
1972. aastal juhtis Ratner laste neuroloogia kateedrit. Läks aastakümneid, enne kui tema ideed hakkasid spetsialistide ringkonnas laiemalt levima. Tänaseks on väga paljudele saanud selgeks, et vigane sünnitusabi süsteem on üheks väga oluliseks inimeste haiguste põhjustajaks.
Zamaratski raamatus leidub järgmine tekst: Homerose poeemidest saab lugeda, et Apollot sünnitades laskus tema ema Latona põlvili maha ning võttis mõlema käega palmipuust kinni. Asteegid kirjeldavad oma sünnitusjumalannat naisena, kes kükitab.
Samast raamatus on ära toodud ХIХ  sajandi ühe väljapaistvama akušööri Ernst Bumm’i sõnad:  «Normaalsed füsioloogilised tingimused kaasnevad õnneks praktiliselt iga sünniga ehk siis loote väljutamine toimub loodusjõudude kaasabil ning kõige täiuslikumal viisil. Seal kus loodus on asjad ette näinud on kunstliku jaoks kohta vähe. Tarvis on vaid protsessi jälgida, et õigeaegselt märgata normist  kõrvale kaldumist, hoolitseda selle eest, et oleksid täidetud üldised nõuded ning sisendada sünnitajasse reipust, hingejõudu ning usaldust oma tegutsemise suhtes. Halb on akušöör, kes ei malda oodata looduse säästvat taktikat, ning tahab, et sünnitus kulgeks kirurgilistest põhimõtetest lähtudes ja haarab esimesel võimalusel tangide ning teiste instrumentide järele. Mida aktiivsem on sünnitusabi seda ohtlikum on see lootele. Kannatamatus ja rabelemine toob ainult kahju.
http://econet.ru/uploads/pictures/234827/content_atlant__econet_ru.gif
 
Meie juurde satuvad erineva vanusega sünnitustrauma saanud lapsed. Me teeme nendega ravitööd vanuseni, kus lõpeb nende füüsiline areng ning sellise ravi efektiivsus on kõrge.
98% täiskasvanute patoloogiatest, millede all nad kannatavad, on märgatavas osas seotud sünnil saadud traumaga. Haigused ning probleemid, mis sageli saadavad inimest kogu elu vältel, ei teki kunagi juhuslikult, lihtsalt niisama. Nad kõik on organismi ühe patoloogilise protsessi teineteisele järgnevad etapid, mis ilmnevad erinevatel perioodidel erinevate haiguste läbi. Iga järgnev haigus on eelmise põhjustatud ja sellega seotud. See on üleüldine erinevatest patoloogiatest koosnev protsess, millel on üks algus – esmane rakkude elutegevushäire, millel on kolm peapõhjust ja, mis viivad väga erinevate haigusteni kuniks saabub lõpp.
Näiteks: vale rüht juba puberteedi eas põhjustab hüpotoonilist tüüpi veresoonte düstooniat. Iga hüpotoonik on tulevane hüpertoonik. Keskeas asendub madal vererõhk kõrgenenud rõhuga kuni vahetub hüpertooniliseks düstooniaks, mis omakorda võib lõppeda finaaliga, mille finišijoonel on ootamas insult ja infarkt…
Enne aga kui tekib hüpertoonia, kannatab haige koliitide, koletsüstiitide, bronhopneumooniate jne. käes.  Ühest hetkest algavad peavalud, mis asenduvad pearinglusega ning haigel halveneb nägemine. Kõik need loetletud haigused ei teki spontaanselt, vaid on seaduspäraselt kulgevate patoloogiate kogum, millele on väga suures osas pandud algus läbi sünnitrauma. Paljud uurijad on praegu arvamusel, et südame-veresoonkonna haigused ja halvaloomuline rakkude vohamine omab ühiseid juuri. Algus sellele protsessile pannakse juba sünnitusel ja esimesel eluaastal.
Lapse selgroog on ülimalt tundlik mistahes mehhaaniliste koormuste suhtes, mis sünnitusprotsessiga kaasas käivad.
Trauma tõenäosus suureneb kui:
• sünnitustegevust stimuleeritakse;
• kasutatakse mehhaanilisi abivahendeid;
• sünnitus toimub keisrilõikega;
• sünnitus on enneaegne;
• vastsündinu kehakaal on liiga väike (alla 3000g);
• vastsündinu kehakaal on liiga suur (üle 4000g).
Viimasel puhul toimub kaelalülide- või sideaparaadi kahjustumine koos sellele järgnevate  tagajärgedega praktiliselt igal juhul.
Oht seisneb selles, et need, hetkel pealtnäha ebaolulised ning märkamatud kaelalülide- ning neid ühendavate sidemete nihked põhjustavad:
• surve arteritele põhjustab vähenenud verevoolu ajju;
• isegi kõige tühisem selgrooarterite venitus või kokkusurumine tekitab arteriaalse veresoonkonna spasmi vertebro-basilaarses piirkonnas;
• kolju piirkonna venosse vere äravoolu häirumist;
• koljust liikvori äravoolu häirumist
Kõik eelpool kirjeldatu aga tõstab koljusisest rõhku.
econet.ru
 

https://www.youtube.com/watch?time_continue=7&v=j3aK32t-gpM
https://www.youtube.com/watch?v=eEwWZWhSvKM
https://www.youtube.com/watch?v=zBIAyKLeUZE
 
 
 
Kõveraks kasvanud puud kohe sirgeks ei vääna – ta murdub.  Painutada saab teda aga küll!
Kõige esimene asi – kallid sõbrad, palun ärge hakake oma teadmatusega lahmima enne, kui te pole atlase taastusprotsessi olemusega veidigi tutvust teinud - mitte midagi selle seansi käigus ei käänata, väänata ega murta – kroonilises spasmis olevad atlast hoidvad lihased lõõgastatakse tugeva, aparaadi poolt tekitatava vibratsiooni kaasabil. Kasutatav tehnoloogia, seadmed ja väljaõpe pärineb Šveitsist. Väljaõppele pääsevad ainult arsti diplomit omavad inimesed ja seda põhjusega – inimkeha anatoomia ja füsioloogia tundmine on protsessi juures ülimalt oluline. Omades tänaseid teadmisi ei luba ma enam kunagi ühelgi massööril või manuaalterapeudil oma selga naksutada või veelgi enam - kaelaga mistahes manipulatsioone ette võtta! Täna tean ma seda ka, et ühegi massööri näpud atlast hoidvate lihasteni ei ulatu – kolju segab ja lisaks veel 3 kihti pinges- ja sageli tulivalusaid lihaseid. Need pinges lihased on ka üks põhjus, miks protsess on valulik – aparaadi tekitatav vibratsioon tuleb atlast hoidvate lihasteni viia ja selleks tuleb aparaadi vibrootsik atlast kaitsvatest pinges lihastest „läbi suruda“.
Miks aga atlast hoidvad lihased krampi lähevad ja -jäävad? See on keha kaitsereaktsioon. Sünnituse ajal mõjub loote peale väga tugev surve ja lisaks kõigele pead pööratakse. Kes tahab teada selle surve tugevust, võtke oma auto ja sõitke linnakiirusest veidi suurema hooga vastu betoonseina. Just sellise jõuga surub emakas loodet välja.  Selleks, et loote elu kaitsta, tõmbuvad tema kaelalihased krampi. See on organismi loomulik kaitsereaktsioon – kui vaadata mõnelt pildilt peaaju verega varustavate arterite kulgemist kaelas siis saab isegi mittemeditsiiniliste teadmistega inimene aru, miks – selleks, et atlas neid sünnituse ajal läbi ei lõikaks.
Pärast sünnitust jäävad need lihased krampi. Kunagi, tollel vanal ja ammusel hallil ajal, võtsid sünnitust vastu külanõiad-teadjanaised. Nad oskasid ja teadsid asju. Nad teadsid ka seda asja, et atlas peab paigas olema ja nii nad üheainsa näpuliigutuse abil, selle atlaslüli vastsündinul paika panid. Kui seda teha vastsündinu esimese 7 elupäeva jooksul siis areneb laps terveks ja tugevaks, tema skeletis puuduvad pinged ja tema energeetika töötab nii nagu ette nähtud (lihaspinged tekitavad kehas energiablokke ja kael on koht, kust keha kõik energiakanalid läbi kulgevad).
Atlase-axise ühendus peab inimkehas töötama nagu iga teinegi inimkeha liigesühendus. Atlase-axise ülesanne on pea pööramine küljelt-küljele ja kuklasse-rinnale. Igasugune ringitamine ei ole selle liigese ülesanne – selle keelab spetsialist koheselt ära.
Kui atlas jääb sünnituse või mõne hilisema trauma tõttu viltuseks, jääb viltuseks ka inimese pea. Oh kui palju me oleme vaadanud oma kalleid lapsukesi ja õhanud, et kui armsasti ta oma peakest viltu hoiab…. Ja me ei tea seda, et kohe kindlasti ei tohiks ta oma peakest viltu hoida. Me ei saagi seda teada, sest sellest ei räägita ja seda ei õpetata. Kraniosakraalpiirkond inimkehas oleks justnagu „Area 51“ – ametlikud allikad vaikivad nagu valgevene partisanid ülekuulamisel ning vaid ainult igasugused põrandaalused veeretavad kõiksuguseid vandenõuteooriaid nagu piljardikuule.
Viltusest peast kogu tragöödia alguse saabki. Viltust atlast hoidvad pinges lihased ei lase pead normaalselt pöörata. Pea pööramist hakkab kompenseerima kaelalülid ja seejärel selgroog ning lõpuks tõmmatakse viltuseks ja pöördesse ka vaagen. Pea pööramine ei ole kindlasti selgroo ülesandeks ja nii jõuabki see pea pööramise lihaspinge vaagnani välja. Kindlasti on paljudele nende ridade lugejatele arsti või massööri juures öeldud, et puusad on viltu, selgroog kõver ja õlad pole ühel kõrgusel ning üks jalg on teisest lühem? Minule on ja loomulikult polnud seda meeldiv kuulda, eriti veel kui sellega kaasnesid igasugused kõrvalvihjed elustiilile jne. (Tänaseni imestan, kuidas minu valesti elatud elu tõttu 2,5 cm lühemaks tõmbunud jalg nagu võluväel paari kuuga oma normaalse pikkuse taastas – see pole ju võimalik!?)
Kui pea on oma õigest asendist keha keskteljel ära nihkub, hakkab vaagen seda nihet kompenseerima – ilma sellise kompensatoorse mehhanismita kukub inimene maha. Sinna kuhupoole pea on kaldu, sinnapoole on nihkes ka vaagen. Kui vaagen on viltu siis on ka „üks jalg lühem“ ja siinkohal vaatavad mulle kapinurgalt vastu üpriski hinnalised ortopeedilised tallad, mis mu jalad oleks pidanud ühepikkusteks sätitama. Probleem aga ei ole selles, et sääre- või reieluu pikkusega mingi jama on. Need kondid on kõik samas kaliibris – puusad aga polnud ühel kõrgusel. Seda lühikest jalga on püütud teisega sama pikaks venitada. Andke mulle andeks kõik massöörid, kes end minu sõnadest puudutatuna tunnevad! Ka mina olen erinevaid massaažitehnikaid õppinud ja püüdnud kliendi jalgu ühepikkusteks sikutada… Täna ma seda enam kindlasti ei tee, sest see on maha visatud vaev.
Pinges lihaste tõttu hakkab kael sirgenema ja tema loomulik kõverus kaob. Seda kompenseerib või ka kopeerib vöökoht. Ka sealsed lülid kaotavad pinge tõttu oma loomuliku asendi ning kõveruse asemele tekib sirge. Lõpuks on selgroog sirge nagu harjavars ning selliselt seljavarrelt mingeid amortisaatorina toimivat liikumist on juba väga palju tahetud. Lülid, millede loomulikud nurgad on valed,  suruvad suure jõuga diskidele. Piisab mistahes päästikmehhanismist (libastumine, komistamine, valesti voodist tõusmine, sporditrauma jne) ning disk annab järele. Enamikel juhtudel lülide L4 ja L5 vahele see issanda välk inimest tabab. Nii tekib selgroodiski prolaps ehk song. Suur vedamine on kui see song seljaajusse ei tungi. Leidsin ühe video, mis aitab ehk asjust paremini aru saada: https://www.youtube.com/watch?time_continue=210&v=AWR1M90NG5s
Skolioos. Väga sagedane diagnoos. Sageli kaasneb sellega veel selgroolülide roteerumine  teineteise suhtes. Allpool lühike kokkuvõte pisut mahukamast teadusartiklist.  
Resümee artiklist „Atlase rotatsioonilise subluksatsiooni roll müofastsiaalse valusündroomi ja skoliootilise selgroodeformatsiooni formeerumises.“ (http://www.mif-ua.com/archive/article/9295)
Eesmärgiga taasluua morfofunktsionaalsete muutuste areng kaela tugiliikumisaparaadis, modelleeriti 60 laboriloomal atlaslüli rotatsiooniline nihestus. Müofastsiaalse valusündroomi ja selgroo skoliootilise deformatsiooni uurimiseks kasutati  selgroo kahes projektsioonis tehtavat röntgenograafiat, vere mikrotsirkulatsiooni uuringut, atlase piirkonna müofastsiaalsete kudede valgusoptilist uuringut.  Tehti kindlaks epaksiaalses muskulatuuris toimuvate muutuste staadiumlikkus.
Esimene staadium – funktsionaalset muutuste staadium (kuni 30 ööpäeva) ja sisaldab endas kaht faasi  — adaptsioon ja kompensatoorsed-sobituslikud muutused.
Teine staadium — orgaaniliste muutuste staadium (30 kuni 365 ööpäeva), mis sisaldab endas 2 faasi – düstroofiline (30–60 ööpäeva) ja degeneratiivne (rohkem kui 60 ööpäeva).
Eksperimendi käigus oli jälgitavad müofastsiaalsetes struktuurides ja atlase-axise liigeses toimuvad düstroofiliste muutuste süvenemine, skoliootiliste deformatsioonide süvenemine ja selgroolülide vaheliste diskide düstroofia kõikides tema osades. 90 päeva möödudes lisandusid nendele protsessidele düstroofilised muutused perifeerses- ja kesknärvisüsteemis.  Toimus tüüpiline selgroo soliootiline deformeerumine, mille eesmärk on atlase rotatsioonilisest nihkest tingitud patoloogilise torsiooni peatamine.
 
Niisiis on olemas ka teaduslik tõestus, et atlas on selgrooga seotud ning on tema osa ja kui temaga pole kõik korras siis pole ka selgrooga ning kõige sinna juurde kuuluvaga kõik korras.
Me peame lapse viltust pead ja vahvat pardikõnnakut armsaks ja loomulikuks. Tegelikult ei ole see loomulik ja vanematele (sõltumata sellest kuidas ta keha hoiab ja kõnnib) on laps alati armas. Anastasia omab lastearsti diplomit. Ta ise ütleb, et tema ülesanne pole kellelegi meelepärane olla ja pugeda, vaid probleem korda teha. Ta ütleb nii nagu on ja see võib vahest valus olla. Loomulikult on kui sulle on kogu aeg räägitud, et lapsega on kõik hästi.
Seansil käis üks 1,5 aastane tüdrukuke. Anastasia küsis vanematelt, kas te temaga neuroloogi juures olete käinud? Ortopeedi juures? Vanemate silmist paistis üks ainus suur küsimärk, sest pereõde ütles, et lapsega on kõik suurepärane. Ei olnud. Kui meie tähelepanu juhiti elavalt ringi sehkendava tüdrukukese liikumisele, oli kõik selge – tõepoolest, viltu hoidev kuldjuukseline peakene võib ju fotolt imearmas välja paista ja see, et laps kikkivarvul kõndis, sellest ei saanud me keegi aru.
Lapsele tehti seanss ja kuu aega hiljem oli see täiesti teistsugune laps – sama elav ja aktiivne, laiuti kasvamise asemel hakkas lisanduma pikkust ning kõnnak nagu baleriinil.
Loomulikult oli see valus ja ebamugav, kuid ma usun, et see 10 minutit kisa ja pisaraid on kübeke selle valu kõrval, mis tulevikus olemata jääb.
Täna ootab see tüdrukuke omale mängukaaslast ja tema vanemad loodavad, et Anastasia just sellel õigel ajal taas Eestis on.
Anastasia ütles, et tegelikult peaks igas sünnitushaiglas töötama osteopaat, kes atlase teemat tunneb ja teab. Äkki keegi Eestis võtab asja vedada…. Ma võin siin targutada küll aga mida ma sünnist ja sünnitusest ka tean.
 
Mulle meeldib see kuidas Anastasia noortel naistel sünnitamist „ära keelab“. Asi on selles, et kui ema vaagen on viltu siis ema sünnitab oma täpse koopia. Sünnitus on lootele nii või teisiti väga traumeeriv protsess. Kui ema vaagen on korras siis on sünnitarauma tekkimise tõenäosus 90%. Kui ema vaagen pole õiges asendis siis on kindel, et laps sünnib atlase traumaatilise nihestusega.  Need naised võivad sünnitada küll aga enne peavad nad aasta otsa võimlema, et keha võimalikult hästi taastuks ja siis, palun!
 
Labajalgade puhul on paljud hädas bunionide ehk suure varba nukkidega. Siia juurde lisan vaid nii palju, et pärast atlase korrektsiooni kadusid need ühel naisel praktiliselt kuu ajaga. Loomulikult ei ole atlase korrigeerimine selle asja imeravim aga kui tulla tagasi „üks jalg pikem kui teine“ juurde siis see tähendab seda, et ühe jala koormus on suurem. Üks jala labadest ongi „päntajalg“ sest ebaühtlase koormuse tõttu deformeeruvad ka jala labas asuvad arvukad liigesed.
Kui atlase-axise ühendus pingest vabastada, hakkab see liiges taas täitma seda funktsiooni, mis looduse poolt ette nähtud ehk siis pea liigutamine. Ülekoormuse alt hakkab vabanema kogu selgroog. Imede ime – jalad muutuvad ühepikkusteks. Neid imesid on veel. Õigemini need pole tegelikult imed. Keha lihtsalt taastab oma loomuliku oleku. Päris ise ta seda teha ei  saa ja inimene ise peab talle appi tulema. Midagi keerulist tegema ei pea – lihtsad võimlemisharjutused ja pikutamine käterätist keeratud rullidel. Jooga harjutusi võib teha, sportida võib ja laiselda võib, naised võivad kõrgeid kontsi kanda, tööl võib käia, õppida võib, lennukiga lennata, autot juhtida… kõike võib.  Elamine pole keelatud. Tuleb lihtsalt jälgida, et kaela ja pead kasutataks sihtotstarbeliselt. Mõtlemiseks näiteks.  See kuulub omavastutuse alla. See  tähendab aga ka seda, et iseenesest ei toimu seljas midagi ja see kas inimene spetsialisti antud soovitusi täidab või mitte -  seega on ka siin nagu kaskokindlustusegi juures omavastutus.
Kindlasti tasuks arvestada sellise faktoriga nagu insult ja seda nii neil, kellel see on olnud ja neil, keda riskigrupiks nimetada saab. Mehed näiteks on üks riskigrupp. Atlasega on vahetus kokkupuutes nii selgrooarter kui ka unearter. Nihkes atlase korral on vere liikumine ajju ja tagasi takistatud ning süda peab tõstma vere rõhku selleks, et aju hapniku- ning toitainetega varustatus oleks tagatud. See tähendab suuremat survet aju veresoontes ja meestel on veresooned juba looduse poolt üks veidi õrnem koht. Atlase korrektsiooni järgselt on insuldihaigete üldine olukord paranenud. Täielikku taastumist pole teada aga juba üldise elukvaliteedi paranemine on suur võit. Juhtudel, kus insult on inimest tabanud pärast atlaslüli korrektsiooni on taastumine märksa kiirem ning tagajärjed leebemad. Toimib ju aju vereringe selliselt nagu selle looja on seda ette näinud.
Vale hambumus ja breketid. Taas ei saa me atlasest ümbert ega üle. Nihkes atlas surub lõualuule ja ongi hammastega jama majas. Peterburis tehakse hambaarstidega koostööd – atlas paika ja alles aasta möödudes hakkame breketitele mõtlema.
 
 Tänasel päeval soovitan ma kõikidele järgmist: enne kui hakkate oma tervist taastama või muud hädaabi otsima - tehke kõige pealt atlas korda. Laske kehal pool aastat taastuda ja paljud teist avastavad, et polegi nagu enam eriti millegi üle kurta.
Massööride ringkonnas on kuulda inimeste hirmutamist. Et see olla hirmus ohtlik ja kõik muu sinna juurde. Ma jätan igale õiguse arvata asjast seda, mida tema hetkeolukord ja -teadmised võimaldavad. Ma saan aru – kapitalism, raha, konkurents, kliendi kaotus…. Täna jääksin ma igal juhul selle massööri püsikliendiks, kes mulle atlase korrektsiooni soovitab – see on tõeline ravitseja, kes soovib, et kehaga kõik korras ja hästi on.
Isiklik kogemus kui võrrelda massaažis käiku enne ja pärast atlase korrektsiooni… see on öö ja päev. Ma naudin lõõgastavat massaaži, mu kehas pole alles ainsatki punkti, mille puudutamine mind valust võpatama pani, ma tunnen, kuidas massööri töö minu keha tegelikult mõjutab. Massaaž täna teebki seda, mida ta tegema peab ja ulatub sinna kuhu ta ulatuma peab.
Enne atlase korrektsiooni unistasin ma pidevalt, et keegi seisaks 24/7 mu selja taga ja kaelasooni masseeriks. Täna ma enam sellist soovi endas ei tunne. Küll aga tunnen ma endas soovi käia massööri juures just seepärast, et keha võimalikult ruttu järjele aidata.
Siin kirjapandu põhineb minu isiklikul kogemusel. Igal, kes protseduuri läbinud on see kogemus kindlasti erinev ja tulemused isiklikud.
Tegemist ei ole staatilise protsessiga – tehti ära ja kõik. Peale protsessi töö alles algab. Paarkümmend aastat kestnud tervisehädasid pole täna veel võimalik sõrmenipsuga kõrvaldada. Teoorias on see loomulikult võimalik aga meil enamusel pole seda vaimuväge, et sellega hakkama saada. Seega lihtsad igapäevased võimlemis- ja venitusharjutused peaksid meid saatma seni, kuni on veel jaksu neid teha.

Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda*
 

Salvesta kommentaar

Tagasi