«
»

 Uudised (46)Uudiste arhiiv
 19/08/17 Absolute Energy (2)
 19/08/17 Hüdroplasma 
 19/08/17 Polümedel 
 16/06/16 Vähk on seen! (2)
 25/02/16 Rita seadus (1)
 17/02/16 Kudede taastamine 
 17/02/16 Antioksüdandid 
 07/11/15 Suguvõsa seadused. 
Liitu uudiskirjaga
Teie nimi:
E-mail:

Uudised

Tagasi
30/03/2018 12:58  Sidekude - organism organismis.
Organism organismis. Seletamatute valude ja sündroomide põhjus.  

Sidekude paikneb kõikjal organismis. Siiani on arvatud, et kõikidel fastsiatel, sidemetel ja kõõlustel on vaid abistav funktsioon ning alles praegu hakkavad teadlased mõistma nende mõju tervisele ja enesetundele. On tekkinud arusaam, miks massaaž, nõelravi ja jooga aitavad valudest vabaneda.
Carla Stecco, Padua ülikooli (Itaalia) anatoomia professor ei püüagi varjata oma irooniat, kui kuuleb mõne iseteadliku arsti arvamust, et kõik inimorganismi saladused on juba avastatud ja teada. Tema teab, et tegelikult see nii ei ole. Hiljuti tegid Carla ja tema kolleegid teistest riikidest kaasaegses meditsiinis tõelise läbimurde, „avastades“ inimkehas oleva tohutu süsteemi, mille tähendus ja olemasolu oli senini praktiliselt täiesti teadmata. 
See on sidekude – organism organismis. Enamikele inimestest assotsieerub see vananemise tundemärkidega: kortsud, tselluliit, nahavoldid. Ühtäkki aga kõik need imelikud valged kiud, mida nimetatakse fastsiateks on sattunud tähelepanu keskpunkti. See kude on tunnistatud paljude seni seletamatute haiguste ja sündroomide põhjustajaks aga ka tervendava väe allikaks.
Spetsialistid kutsuvad fastsiat organismi „kommunikatsioonivõrgustikuks“, „elu infrastruktuuriks“ ja „tervendussüsteemiks“. Sidekude teeb meditsiinis revolutsiooni.
Ettekujutus sellest, et meie organismi peamiseks tugistruktuuriks on kõva ja luustunud skelett, mida siis „kondiväänaja“ on vajaduse korral võimeline „parandama“ — vananeb silmaga nähtavas tempos. Tema asemele tuleb kõikjal olevate fastsiate dünaamiline mudel, koos oma libisevate elementidega. See ongi organismi tõeline karkass, mis paikneb luudes, lihastes ja kõikides teistes kudedes.
Sidekoe põimumiskohtades peidab end ka paljude alternatiivravi meetodite nagu: osteopaatia, kraniosakraalteraapia, nõelravi ja jooga, efektiivsuse saladus.  Kõiki neid meetodeid peab ametlik meditsiin aga soolapuhumiseks ja libateaduseks. Tundub aga, et meditsiinis on avanemas uus peatükk.
Valusündroom – üks laialt levinumaid tervisehädasid. Pooled kontoritöötajatest on kursis seletamatute selja-, kaela- ja õlavaludega. Kaasaja tippseadmeid kasutades õnnestub arstidel selgitada ca 20% valusündroomide tekkepõhjused. Ülejäänud kannatajatel tuleb rahulduda meedikute laialivalguvate arutlustega psühhosomaatikast, ealistest iseärasustest, artriidist…
«Paljud arstid on jäärapäiselt veendunud, et nad teavad inimorganismist kõike“ -ütleb Carla Secco oma Padua ülikooli anatoomia-teatris. Laipu prepareerides viskavad patoloog-anatoomid organitelt ja lihastelt eraldatud fastsia minema kui kasutu rämpsu. Carla aga räägib oma tudengitele sidekoest kui elavast olendist.
 
«Näete, siin see on ja siin – professor Stecco ajab end prepareeritud keha kohalt püsti,  — Sidekude on kõikjal. Ta on nahas, kõõlustes, lihastes ja kõhredes. Justnagu imepeen ämblikuvõrk, mähib ta inimese endasse pealaest jalatallani ning seest ja väljast. Ta on kõikides siseorganites ja ta ümbritseb neid. Ta on soolestikus, südames, silmades, maksas, veresoontes ja isegi ajus».
Carla ajab end taas sirgu ning pöördub auditooriumi poole: «Kui me eraldaksime sellest kehast kõik peale sidekoe, säilitab see täielikult oma vormi. Me näemeorganite erinevaid kihte, mis jäävad omadele kohtadele ning ei muuda oma suurust. Selle järgi saab määrata isegi inimese sugu. Teisisõnu peidab iga keha sees end tema täpne koopia».
Stecco kummardub taas prepareeritava keha kohale ning kindlate ja täpsete liigutustega eraldab ta nahalt fastsiate erinevad fragmendid ning tõstab need valguse kätte. Valged, hallikad ja beežid kleepjad kiled, milledel roosakas toon, kollakad rasvarakud või helesinine veresoonte võrgustik. Ta eraldab ettevaatlikult teineteisest niiskelt läikivad kihid. Sondeerib imepeentest kiududest koosnevaid kimpe. Venitab sitkeid kõõluste niite ning paitab hellalt želeetaolisi pehmeid kihte.
Sidekoel on palju vorme ja liike. Eelkõige on see «vedel» sidekude, mis kleepuva massina paikneb kõikide kihtide ja kiudude vahel, lihastes ja organites ning mis kindlustab takistusteta libisemise kõikides kudedes ja kehaosades kui inimene liigub. .
«Kas see saaks olla lihtsalt tugi- või kattematerjal? — pöördub Clara oma tudengite poole. — Ei, loodus ei looks mitte kunagi sellist keerukat ja mastaapset süsteemi, ilma, et sellel oleks tähtsamaid ülesandeid».
Sageli on isegi väga raske mõista, kus lõpevad siseorganid ning algab sidekude. Sellel kõikjal paikneval globaalsel võrgustikul pole algust ega lõppu. Ta on lihaste ümber ja nende sees ning kindlustab kogu lihasstruktuuri erinevate elementide nõtke koostoimimise. Ei, see pole lihtsalt „pakkekile“.  Fastsia ümbritseb igat rakku ning moodustab lihaskoe sees rakulise struktuuri“.
«Sidekude, — Stecco jätkab oma loengut, — see on kõigele lisaks veel hiiglaslik tunnetusorgan». Rohkem kui 80% vabadest närvilõpmetest asub sidekoes, mis eraldab tugiliikumisaparaadi lihaseid nahaalusest koest. See võrgustik on otsast otsani täidetud liikumis- ja valuretseptoritega ning muuhulgas kindlustab ka propriotseptsiooni – oma kehaosade asendi tunnetus teineteise suhtes ja ruumis. Tänu sellele saavad inimesed ja loomad kooskõlastatult oma jäsemeid liigutada, ilma, et laseks läbi oma teadvuse igat jäseme liigutamiseks vajalikku eraldiseisvat korraldust.
«Nii nagu kõik inimese organid nii võib ka sidekude olla kahjustatud ning valutada», — ütleb Stecco. 
Auditoorium jääb haudvaikseks. Carla demonstreerib tudengitele rombi kujulist ja ideaalselt sümmeetrilist koetükki. Kolmekihiline vöö-rinna fastsia - Fascia thoracolumbalis — mis on organismis kõige võimsam. Ta on tihedalt täidetud kõrgtundlike retseptoritega. Stecco on arvamusel, et just see fastsia on kõige sagedasemate ning „arusaamatumate“ ristluu piirkonna valude põhjustajaks.
«Fastsia haigustest puudub meil praegu täielik ettekujutus», — tunnistab Stecco. Kuid juba on selge, et paljud valud seljas on põhjustatud vääpirkonna fastia kolme erineva kihi vastastikkusest hõõrdumisest. Seda kinnitavad ultraheli uuringute resultaadid, mida on läbi viinud ameerika arstid. Nad selgitasid välja, et seljahaigustega patsientidel on fastsia kudede liikuvus vähenenud.
Valu tekkimise uus teooria ütleb: valu põhjus ei peitu mitte ainult lihastes ja liigestes nagu seda on senini arvatud, vaid ka „vedelas“ sidekoes, mis on kui fastsiaalsete sidemete kihtidevaheline määrdeaine. Selle teooria pooldajad arvavad, et just sidekoes toimuvad muutused, mille korral isegi kõige väiksema lihasvenituse puhul saavad ärrituse ka valuretseptorid.
«Võtke kaks siidist lappi ja proovige neid vastastikku hõõruda ja seejärel võtke kaks liivapaberi tükki ning proovige neid vastastikku hõõruda ning teil on koheselt selge , mida tähendab sidekoe kihtidevaheline hõõrdumine», — selgitab Stecco. Mistahes teraapia ülesandeks on fastsiate omavahelise takistusteta libisemise taastamine.
«On hämmastav, kuid kirurgid lõikavad sellele mõtlemata operatsiooni ajal skalpelliga läbi kõige tähtsamaid fastsiaid», — on teadlane nördinud. Sellised seesmised traumad kasvavad väga sageli halvasti kokku, ning sinna tekivad ohtlikud liited, mis võivad tagant järele ebameeldivusi põhjustada veel mitmete aastate vältel.  Seesmised armid kujutavad endast sidekoest tekkinud barjääre.
Robert Schleip, raamatu „Faszien Fitness“ autor on ületanud paljusid barjääre ning läbi teinud tee esoteerikust kuni diplomeeritud psühholoogi ja „rolfingu“  — mis kujutab endast eelkõige sidekudede süvamassaaži, spetsialistini. Ta on paljud oma patsiendid paljaste kätega erinevatest valusündroomidest terveks ravinud, kuid seejuures ei suutnud ta vastata küsimusele: mis täpselt sellise mõjutuse käigus inimese organismis toimub. Oma küsimusele vastust otsidespöördus ta Saksamaal, Ulmis asuva ülikooli laboratooriumi poole.
2006. aastal sai 51 aastane Schleip preemia ning ta märgiti oma doktoritöö dissertatsiooni tõttu ära prestiižsses teadusajakirjas „Science“. Ta venitas omakonstrueeritud apareedil lahti fastsiakiudude fragmendid ning mõjutas neid hormoonidega, mida organism stressi ajal sünteesib. Selgus, et enamikel juhtudel reageerivad koed stressile aeglase, ent kindla lühenemisega. See tähendab, et stressi korral, võib sidekude end lihaskoest sõltumatult kokku tõmmata.
«Süsteemikud» — nii kutsub Schliep ennast ja oma kolleege. Nad ei piirdu ainult laboratoorsete uuringutega, vat kutsuvad paaril korral aastas fastsiatele pühendatud seminaridele spetsialiste üle kogu maailma. Tänavuaastase seminari teemaks oli: kas fastsiate kaudu antakse edasi pinge ühelt kehaosalt teisele?
«Oletame, et ma liigutan kätt. Kas see mõjutab minu jalga? — nii pöördub Schliep seminaril osalejate poole ning näitlikkuse ilmestamiseks vehib oma käega ja samas ka vastab oma küsimusele ise,  — Jah, sest mehhaaniline pinge kandub edasi üle kogu fastsiavõrgustiku. Teda võib võrrelda elastse trikooga, mis tihedalt keha vastu liibub. Kui trikood tõmmata üles, on see tõmme kohe tunda ka jalgades. Toimib kogu organismi sisene doominoefekt».
See ongi see, mille puhul tühine põlvevigastus võib põhjustada valusid seljas ja liigne koormus achilleuse kõõlusele võib olla kukekannuse tekkepõhjuseks. Tundes valu, muudab inimene reflektoorselt oma keha asendit ning võtab sellise poosi, mis koheselt tema olemist parandab. Kaugemas perspektiivis see aga ainult süvendab probleemi.
Vananemine pole kaugeltki ainus põhjus, miks fastsiad oma elastsuse kaotavad. Enamikel juhtudel on valu põhjustajateks märkamatud mikrokahjustused: imeväikesed lõhed ja haavandid.
Näiteks kerge autoavarii käigus saadud trauma või krooniline koormus, mis tabab igat laua taga töötegijat. Sellistele pisiasjadele tavaliselt mingit tähelepanu ei osutata, kuid pinge koguneb päev-päevalt ja ühel heal päeval, sageli aastaid hiljem, sidekude ei pea enam pingele vastu. Nii muutub aastatetagune mikrotrauma valuallikaks.
Muideks, sidekudet ei traumeeri mitte ainult ülemäärased koormused (näiteks intensiivne sportimine), ka liiga vähene füüsiline aktiivsus võib sidekudet kahjustada (hüpodünaamia, pikaajaline voodirežiim, kipsside käel või jalal).
Pealeselle mõjub fastsiatele hukutavalt stress, päikesekiirgus ja ebaõige toitumine. Fastsiate põletikke võivad tekitada ka operatsioonidejärgsed armid. Kui see kandub edasi läheduses olevatele lihastele siis kudede kõvastumine ahendab närvikiudude, mis fastsiat läbivad, ümber olevat ruumi ja sellele järgneb pinge ning valu. Siin ei ole juttu ainult „külmunud õla“ sündroomist – nii kutsuvad meditsiinitöötajad probleemi, mis väga paljudele kontoritöötajatele tuttav.
On alus arvata, et varikoos, öine hammaste krigistamne, soolestiku töö häired ja kopsude töö häired ning valud puusa- ja põlveliigestes on samuti põhjustatud kahjustunud sidekoe tõttu. Siia hulka võib arvata ka pehmete kudede- ja liigeste reumatismi, mille käes täna kannatavad miljonid inimesed. On võimalik, et ka sajandi haigus – vähk – on tingitud probleemidest sidekoega.  
 
Miks on niivõrd palju haiguseid tingitud ühest ja samast faktorist? Kas tõesti inimorganismi seisund sõltub otseselt sidekoe erinevate kihtide omavahelisest takistusteta libisemisest?
Selle koe kõik elemendid „ujuvad“ rakkudevahelises vedelikus – niinimetatud maatriksis. Oma konsistentsilt meenutab munavalget, sest tema koostises on lisaks kõigele muule ka süsiniku-valgu ühendid. Rakuväline maatriks on sidekoe alus. Temas ei leidu ainult kontsentreeritud kogustes sensoreid ja retseptoreid, vaid seal toimuvad kõige tihedama immuun-, rasva-, ja närvirakkude koostöö.
Selles seesmises ookeanis keeb töö: hävitatakse ohtlikke mikroobe ja muudetakse kahjutuks toksiine, sinna akumuleeritakse energa tootmiseks vajalikud toitained ja mikroelemendid ning lümfi abil väljutatakse ainevahetusjäägid. Sidekoe ja lümfisüsteemi vahel on niivõrd tihe koostöö, et neid on praktiliselt võimatu eristada. Kõik biokeemiliste protsesside osalised – ensüümid, hormoonid, ja antikehad – nad kõik on kontsentreeritult selles keskkonnas ning annavad kehale paindlikkuse ning tugevdavad inimese tervist.
Maatriksi tõelised peremehed on aga kõrgaktiivsed rakud – fibroblastid. Need minitehased toodavad katkematult valguahelaid, mis moodustavad kollageene ja vetruvaid elastiinikiude. Samaaegselt lahustatakse vanu juba kasutuses olnud struktuure. Uued ahelad sobituvad võrku ning moodustavad erineva otstarbega konfiguratsioone, mis sõltuvad ümbritsevate kudede funktsioonidest.
Näiteks võivad nad saada tugevateks sidemeteks, milledes kollageenikiud paiknevad teineteise suhtes paralleelselt või kõhuõõne organite pehmetes kudedes paiknevaks kergelt venivaks võrgustikuks.
Schleip’i juhitav teadlastegrupp hakkas täiesti teadlikult huvi tundma fibroblastide vastu. Uues valu tekke mudelis on nendele rakkudele antud lausa kaks rolli ja mõlemad on peamised.
Esiteks. Nad „patrullivad“ rakuvälist maatriksit ja jälgivad tema puhtust.
Teiseks. Nad toodavad valgu-ahelaid, milledest sõltub sidekoe pinge ning läbi selle määravad nad tema konsistentsi – vedel või tahke; elastne või jäik.
Avastanud näiteks mingid kahjustused, mis on põhjustatud traumadest või rühihäiretest, hakkavad fibroblastid tööle kui „superrakud“. Nad töötavad välja suure hulga kollageeni ning parandavad süsteemi. Täpselt nii nagu ämblik parandaks oma võrku tekkinud augu. Tänu sellele kasvavad haavad kokku.
Igal ravimil on ka omad kõrvaltoimed. Tavaliselt rakud-tervendajad kui on oma töö teinud, hukuvad. Kuid kui tervendamisprotsessi sekkub kõrvaline faktor nagu põletik või mõne kehaosa krooniline ülekoormus siis fibroblastid jätkavad pidurdamatult kollageeni tootmist.
Sellist patoloogilist kollageenikiudude kasvu nimetatakse fibroosiks. Valguahelad lähevad sõlme ning fastsiad tõmbuvad kokku nagu vill, mida on liiga kuuma veega pestud. Tekivad mikroarmid, mis kutsuvad esile koe haigusliku pinguldatusse. Sellest saavadki alguse paljud valusündroomid ja ebamugavused.
Fastsia ületootmine on võimeline hävitama terveid organeid. Oletatakse, et see võib olla ka üheks vähi tekkepõhjuseks. Täpselt on teada, et sidekude osaleb halavaloomuliste kasvajate kasvuprotsessis ja metastaaside levikus. Temas tekib tohutu aktiivsus ning ta tekitab kasvaja ümber otsekui kapsli. Mida tihedam on tekkiv kapsel, seda rohkem ta stimuleerib kasvajat edasisele kasvule.
Kuidas ennetada sidekoe muutumist „kokkutõmbunud villaseks sokiks“? Kuidas teda hoida siidiselt siledana?
Robert Schliep’il on lihtne retsept - liikumine. Sujuvad ja paindlikud tantsivad liigutused – parim sidekoe fitness kui seda teha mõõdukalt ning tasapisi liigutuste aktiivsust suurendada. Paljajalu kõnd ebatasasel pinnal, kaljuronimine, tasakaalu hoidmine poomil- kõik see aitab seesmist seiskumist vältida. Mehhaaniline ühtede ja samade liigutuste kordamine jõusaalis aga kasu ei too.
Regulaarne liikumisaktiivsus stimuleerib sidekoe funktsioneerimist ning sellel on atifibroosne mõju. Fibroblastidele piisab 72 tunnist, et alustada värske kollageeni sünteesi ja eemaldada moondunud valguosakesed.
Kollageeni lagunemine võtab aega üks aasta, Teisisõnu uueneb aastaga umbes pool sellest materjalist. Seega võtab sidekoes toimuvate struktuuriliste muutuste paranemine aega umbes 1 aasta.
«Kui seesmised struktuurid on tasakaalust väljas nagu see on näiteks „külmunud õla“ sündroomi korral siis jääb ainult füüsilisest aktiivsusest väheks», —ütleb Schliep. Sellistel puhkudel tuleb pöörduda  Helene Langevini poole, keda peetakse maailmameistriks fastsiate alal, soovitab Schliep. Ta teeb sensatsioonilisi katseid, et tundma õppida alternatiivsete meetodite mõju tugiliikumisaparaadi haigustega inimestele.
Helene Langevin on Harvardi ülikooli meditsiinikooli neuuroloogiaprofessor ja integratiivse meditsiini keskuse juhataja, kellele juba noorusajal ei andnud asu mõte, et kaasaegne meditsiin ei suuda valusündroome täielikult kõrvaldada. Paljud tema patsiendid tundsid huvi, kas neil tasuks minna joogasse või teha läbi nõelravikuur. Nagu enamik arste suhtus ka Helen kõigesse alternatiivsesse äärmise skepsisega. Kannapööre toimus aga siis kui ta hakkas sidekudet, mida meditsiin veel tänagi organite ja organsüsteemide seas „vaeseks sugulaseks“ peab, tundma õppima.
Praegu on Helene üle viiekümne, kuid ta on endiselt sale ja nooruslik. Tema retseptiks on pool tundi venitusharjutusi igal päeval. Sidekude on mehhaanilise stimulatsiooni suhtes ülimalt vastuvõtlik. Vaadake kuidas kassid end käpaotstest kuni sabaotsani välja sirutavad. «Seda enam, et see on meeldiv», — ütleb teadlane. Aga miks on see nii? Langevin otsustas sellele küsimusele vastuse leida.
Helene tõstab käe pea kohale ning kallutab ülakeha paremale. «Me uurisime venituse all olevaid fibroblaste väga põhjalikult ja avastasime midagi hämmastavat. Kui kudet venitada siis need imeväikesed rakud suurenevad 200% ja sealjuures võtavad nad maha fastsias oleva pinge ning eritavad maatriksisse ainemolekule, mis annavad käskluse lõdvestuda.Veel õnnestus tõestada, et seejuures töötatakse veel välja mediaatorid-ained, mis on suutelised valu alandama ning alandama sidekoes tekkinud põletikulist reaktsiooni.
Rakud tunnevad mehhaanilist mõjutust ning tõlgivad selle biokeemiliste signaalide keelde, mis tungivad isegi DNA ahelate sügavusse.
Fakt, et sidekude suudab fibroblastide kaasabil ise reguleerida oma pinget, sisendab optimismi. See tähendab, et lihtsad venitusharjutused aitavad taastada sidekoe kihtide vahelise libisemise ja on võimas ennetusvahend ning on väga tõenäoline, et see aitab vabaneda ka juba olemasolevatest haigustest. Võtame kasvõi jooga. Paljud asendid selles india traditsioonilises „võimlemises“ ongi arvestatud aeglasele, pehmele ja pikaajalisele fastsiate venitusele, millele kaasneb võimas antifibroosne efekt.
Tõeliseks üllatuseks osutus aga see, et selline efekt on ka nõelravil. Teisiti kui sensatsiooniliseks selle ravimetoodika mõjutusmehhanismi ei nimeta.
Õppides tundma nõelravispetsialistide töövõtteid, märkas Helene, et nad tavaliselt keerutavad kehasse torgatud nõela. Peale selle tunnevad nad nõela välja võttes sageli kudede vastupanu. Miski nagu hoiaks metallist nõela kinni.
Mis siis ikkagi organismis toimub? Uurimistöös kasutati spetsiaalset nõelarobotit, mis nõelu keerutades viis need etteantud sügavusele. Protsessi jälgiti ultraheliuuringuga. Peale pikka katseseeriat tuli Helene järeldusele: kollageenikiud keerduvad ümber nõela nagu spagetid kahvli ümber. Sidekude reageerib torkele ja nõela pöörlemisele ning hakkab justkui paisuma ja fibroblastid reageerivad nõelale täpselt samuti nagu venitusele.
Umbes pool tundi peale seansi algust laieneb protsess umbes 1 cm kaugusele torkekohast. Selleks, et seda aga saavutada on tarvis juveliirset täpsust. Nõel on tarvis viia täpselt nii sügavale, et ta tungiks sidekoe kihist läbi ning teda tuleb keerutada kindla kiirusega. Vot, mille pärast on kogemus nõelravis ülimalt oluline faktor.
Kui vaadelda sidekoest tehtud ultraheliülesvõtteid, milledel näha kollageeni kiud, tekib tahtmatult küsimus: kasmitte pole hiina meditsiinist tuntud meridiaanid seotud sidekoega?
Ühte saab kindlalt väita: akupunktuuri liinid paiknevad piki suuremaid fastsiaalsidemeid – kindlate lihasgruppide või luu-lihasgruppide vahel. 80% käel paiknevatest punktidest paiknevad just sellistes piirkondades. Tõsi, Langevine ise peab neid mõttekäike vaid hüpoteesiks.
Peaaegu liikumatuseni „külmunud“ õlg ja valud seljas – üks levinumaid kontoritöötajaid piinavatest probleemidest. 30% arvutihiirt töövahendina kasutajaist kurdab valu randmes ja käelabas. Õlgade vahelt algab terve fastsiate „lint“, mis suundub üle pealae ning läheb kuni kulmudeni välja. Stressi või hirmu korral tõstavad kõik inimesed õlad üles, justkui tahaks nendega pead kaitsta või läheb nende selg lausa krampe tekitavasse pingesse.
Selle reflektoorse liigutuse mõte seisneb selles, et kaitsta kukalt ning selgroogu. Pikaajalise stressi korral tekib aga krooniline fastsiate kokkutõmbumine, mis antakse edasi lihastele ja tekib surve närvilõpmetele ja -kiududele. Näib nagu organismi peenhäälestus siin praktiliselt ei kannata, kuid läbi fastsiate kandub pinge edasi ka siseorganitele ja -lihastele.
Selle tõttu on pinge õlgades ja kuklas sagedane peavalu põhjustaja aga sellega kaasneb ka õlgades -, randmetes- ja käelabades tekkiv valusündroom. Lisaks valule võib sellega kaasneda ka jäsemete „suremine“ ja torkimis- ning „sipelgate“ sibamise tunne. Halvematel juhtudel nagu karpaalkanali sündroom, kaasneb sellega ka käelihaste düsfunktsioon, mida kaasajal ravitakse ainult kirurgiliselt. Carla Stecco soovitab aga enne proovida kõiki teisi pehmemaid leevendusmeetodeid.
Kas võimlemine ja nõelravi on suutelised „külmunud“ lihaseid lahti“sulatama“? «Kõik sõltub sellest, kui tugevalt sidekude on kahjustunud», — ütleb Stecco. Krooniliste valude korral soovitab ta pöörduda füsioterapeudi poole. Õigete harjutuste läbi saab fastsiate elastsuse taastada. Ameeriklaste tehtud katsed loomadel näitasid, et pehmetoimeline massaaž aitab „lahustada“ isegi operatsiooniarme.
«Teie asemel pöörduksin ma oma isa poole», — soovitab Carla.
Füsioterapeut Luigi Steccol on vanust juba rohkem kui 60. Kogu oma teadliku elu on ta pühendanud manuaalteraapiatele. Luigi teeb juba aastakümneid praktikas seda, mida teoorias uurib tema tütar.
«Me otsime üles naha all olevad kõvad kohad, — ütleb Luigi. — Mõnikord on nad riisitera suurused, mõnikord aga nagu kivikuulid ja on ka terveid kuulikeste ahelaid».
«Nüüd teen ma haiget», — hoiatab ta. Kriitilistes tsoonides asuvad närvilõpmed on väga tundlikud. Ta palub, et näitaksin valukohti oma selja ülaosas ning jälgib mu keha liikumist. Seejärel uurib ta massaažilaua ümber liikudes põhjalikult mu keha. Mõni koht on tõesti väga valus. 
Eriti valus on rinnakorvi ülaosas. Miks siin? Luigi vajutab tugevamalt nendesse kohtadesse. Surun valu tõttu hambad kramplikult kokku. «Öelge kui rohkem taluda ei suuda», — ütleb ta rahulikult. Minut kestab terve igaviku. Seejärel aga hakkab ta minu õlavart masseerima. Miks? Mul ju õlg valutab! «Uinunud olekus valupunktid, — selgitab Luigi. — Potentsiaalsed valuallikad, mis pole praegu veel aktiivsed».
Esoteerikast tuntud „energeetilised vood“ ei oma manuaalteraapiaga midagi ühist. Lõppudelõpuks on kõik erinevad massaažitehnikad pärit iidsete kultuuride ravimeetoditest. Siin pole oluline psühholoogilist rolli mängiv rahuldustpakkuv puudutus. Mehhaaniline stimulatsioon käivitab organismis terve biokeemiliste reaktsioonide kaskaadi.
Kui manuaalterapeut venitab ja mudib fastsiaid konkreetses punktis siis nad muutuvad tunduvalt elastsemateks. See sarnaneb nõelravile, kuid efekt on tugevam, sest massaaži käigus pehmeneb isegi fibroosne kude. Vanad kollageenmoodustised lahustuvad ning nende asemele ehitatakse fibroblastide poolt uued struktuurid. Taastub sidekoe libisemisvõimekus ja ta hakkab sõna otseses tähenduses endasse vett imama.
Vesi — võimalik, et tegemist on sidekoe kõige tähtsama saladusega.  Sidekude koosneb 70% ulatuses vedelikust. Mida vähem on maatriksis niiskust, seda tugevam on sidekoe kihtide vaheline hõõrdejõud. «Terve sidekude peab olema vett täis», — ütleb Luigi Stecco. Suruvate võtetega pressib manuaalterapeut vett määrivatest kihtidest välja ning stimuleerib seeläbi tema tagasivoolu.
Ulmi ülikooli teadlased, uurides sidekoe seesmist dünaamikat nn. orgaanilises vannis, kus luuakse tingimused nagu organismis seeski. Resultaat: fastsia venitusue korral vee kogus temas väheneb, kuid seejärel täitub ta uuesti vedelikuga.  Ja kui koormus on õigesti valitud siis vee kogus isegi suureneb. Lõppkokkuvõttena muutub liuglev pind veelgi elastsemaks. Teadlased on maatriksist avastanud spetsiifilised biomolekulid, mida võib nimetada niiskuse säilitamise anumateks.
Carla Stecco ja tema vend Antonio, samuti arst ning uurija, neid mõlemaid huvitab hülauroonhape. See aine on kosmeetikatööstuses väga laialt levinud, kuna tal on fenomenaalne vee sidumise võimekus. Ta koosneb suurtest molekulidest, mis paiknevad kõikides sidekoe kihtides ja ta vastutab fastsiate pehme liuglemise eest.
Massaaži ajal võivad selle aine molekulid laguneda mitmeks lühikeseks ahelaks ning nad suudavad imada veelgi rohkem vett. «Lõpuks on leitud teaduslik selgitus sellele, mida manuaalterapeudid oma kätega tunnetavad», — räägib Luigi Stecco. Tõsi, ka temal on tulnud viimasel ajal mõndasid omi ettekujutusi muuta.
Uued teadusandmed räägivad ka sellest. Et raviv efekt ei ole ainult jõulisel ja valulikul stimulatsioonil. Fastsia ülemises kihis paiknevad retseptorid annavad edasi kõige õrnemaid nahapinnalt tulevaid signaale sügavamatesse kihtidesse ning see tekitab kudedes lõõgastusseisundi.
 
Аutor: Hanja Lutšak
Allikas: http://econet.ru/articles/121088-neizvedannyy-organizm-vnutri-organizma-prichina-neob-yasnimyh-bolezney-i-sindromov
Tõlge: Mati Rebane

Rakuväline maatriks
Tuleb märkida, et rakuväline maatriks on biomeditsiini väga tähtis element. Selles kulgevad kõik regulatoorsed protsessid ning nende häirumise korral tekivad organismi kroonilised haigused ja onkoloogilised protsessid. Iga faktor, millel on organismile negatiivne mõju või mis rikub tema bioloogilist balanssi, on vaadeldav kui homotoksiin. Need faktorid võivad olla materiaalsed (füüsilised, keemilised, bioloogilised)  ja ka psüühilised.
 Kui rakuvälises maatriksis leidub homotoksiine või need hakkavad sinna kogunema võib see olla väga paljude erinevate patoloogiate ja düsfunktsioonide põhjuseks. Just seetõttu on hakatud uutes biomeditsiini teooriates hakatud rakuvälist maatriksit pidama organismi peamiseks regulatsioonimehhanismiks.  Seetõttu on just peasüsteemi mõjutamist hakatud pidama biomeditsiini kõikide meetodite üheks alustalaks.
 Enamus organismi süsteemidevahelisi protsesse toimub läbi rakuvälise maatriksi. See on raku kaitseterritoorium ning ükski aine ei sisene rakku ilma rakuvälist ruumi (maatriksit) läbimata. Rakuväline maatriks kujutab endast kolmemõõtmelist peenestruktuurilist biofüüsilist filtrit, mis kontrollib raku toitumis- ja puhastusprotsesse, mediaatoreid ning mistahes teisi aineid raku elukeskkonnas. Vereringest ei pääse otse rakku ja vastupidi mitte ükski aine.  Paljude autorite hinnangul moodustab rakuväline maatriks peaaegu 20% inimese kehamassist ning raku kaitsefunktsioone silmas pidades on tal tugev kaitseroll.
 Kõige tähtsam erisus: kõik ühe organi rakud, täites organi funktsiooni, töötavad nagu üks meeskond. Kõik organismi rakud koostoimivad läbi rakuvälise maatriksi, moodustades ühtse elava elemendi. Just see süsteem toetab organisimi homeoöstaasi ehk kudede ja organite omadusi ja koostist.
 Tänu rakuvälisele maatriksile teab iga rakk seda, mida teeb organismis iga tema teine rakk. Rakuväline maatriks on tunduvalt kiirem kommunikatsioonivahend kui närvisüsteem. Elava maatriksi energeetilised magistraalid on närvisüsteemiga võrreldult tunduvalt  iidsemad.
 Rakuväline maatriks – organismi regeneratoorseid võimalusi määratlev informatsioonisüsteem.
 Väike maatriks
 Bioregulatsiooni mehhanismis mängib tähtsat rolli üks seni vähe uuritud rakkudevahelise ruumi struktuur, mis on sukeldatud/paigutatud rakkudevahelisse maatriksisse ja mis on moodustatud vee ja eriliste glükoproteiinide baasil. Selle struktuuri seisundist sõltub nii rakkude omavaheliste sidemete vastupidavus ja informatsiooni edastamise võimekus. Just see aine, mida kutsutakse väikeseks maatriksiks, on vastutav regulaarsete signaalide salvestamise ja edastamise eest.
*adgeesia – erinevate tahkete või vedelate kehade pindmine haakumine-kleepumine
Just väike maatriks on bioloogilistes süsteemides selliseks maatriksiks, mis loeb, levitab ja hävitab kudedesse väljastpoolt sisenevaid informatsioonilisi signaale. Väike maatriks on olemas kõikide organite kudedes. Regulaatorsignaali vastuvõtmine ja edastamine toimub väikese maatriksi geeli struktuuri  ruumilise  ümberorganiseerumise abil. 
Avatud madalmolekulaarsed glükoproteiinid mõjutavad vett ning toetavad vee molekulide korrastatud seisundit, mis kindlustab iga uue väljastpoolt saabuva infosignaali vastuvõtu.  Töötavaks algosaks pole siin mitte glükoproteiini molekul vaid vee molekulid, mis on kindlas seisundis, mille induktoriteks on nende glükoproteiinide molekulid.
 See on väga tähtis järeldus, kuna sellise korrastatud struktuuri mõjutamiseks piisab väga väikesest energiahulgast, et tekitada organismis või süsteemis väga tugevat vastusreaktsiooni. Tänu sellele on võimalik kasutada glükoproteiinide baasil välja töötatud ülimadala kontsentratsiooniga preparaate ja see ainult suurendab nende ohutust inimorganismi jaoks.  Samuti tehti kindlaks, et nende glükoproteiinide üliväikesed annused on suutelised esile kutsuma erinevaid bioloogilisi efekte – mõju biosünteesile ja rakkude jagunemisele, -migratsioonile ning –eluvõimele.
 Selles plaanis on perspektiivne kasutada ravimtaimede ja tervete loomade organite väikeses maatriksist eraldatud naturaalseid komponente. Neil komponentidel on terve rida unikaalseid molekulaarseid omadusi, mis soodustavad kudede funktsioonide ja struktuuri taastumist pärast traumadest- või patoloogilistest protsessidest tekkinud kahjustusi. Taastumine saab toimuma läbi raku ümber oleva mikrokeskkonna ruumilis-funktsionaalse ümberorganiseerumise.
Allikas: aclon.ru
Tõlge: Mati Rebane

Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda*
 

Salvesta kommentaar

Tagasi